Laine Randjärve patune pool

Laine Randjärv.

FOTO: Margus Ansu

Ilmselgelt oli paljudele ootamatu, kui Eesti Kontserdi nõukogu valis asutuse järgmiseks juhiks Laine Rändjärve. Aga veel enam tundsid paljud rõõmu, kui Laine Randjärvega leping sõlmimata jäeti. Asja eest või asjata, jääbki vastuseta.

Ainsaks etteheiteks Randjärvele on tegelikult tema amet. Poliitik. Eestis on saanud kombeks, et poliitikule kehtivad nii karmid ja kirjutamata reeglid, mida tavainimene mitte ainult ei järgi, vaid millest ta kohati isegi aru ei saa. Ja kuigi moraalikompass peakski poliitiku töölaual seisma, siis praegu keerleb see sihitult ringi. Pole aru saada, kus on põhi ja kus lõuna. Keegi («avalikkus») on piltlikult asetanud kompassi kohale magneti, mis näidud sassi ajab.

Kujutage ette olukorda, kui te sõlmite tähtajalise lepingu, mis näeb ette ka hüvitist lepingu täitmisel. See on ärimaailmas ja eelkõige juhtivatel kohtadel üsna levinud võimalus, mis mõeldud inimeste motiveerimiseks või kindlustunde loomiseks. Aga uuele ametikohale kandideerides peate sellest loobuma. Mitte sellepärast, et olete lepingut rikkunud. Vaid seepärast, et kõrvalseisjale näib see vale.

Need inimesed, kes on oma lepingu järgsetest hüvedest loobunud, võiksid nüüd endast julgelt märku anda. Aga ma kahtlustan, et järgneb vaikus.

Vastuargument on, et riigikogu liikmel on ebaeetiline võtta vastu maksumaksjalt hüvitist, mis on mõeldud uue ametikoha otsimise aja kompenseerimiseks. Võimalik. Kuid siin on unustatud mitu aga.

Esiteks, kui lugeda riigikogu liikme staatuse seadust, siis on hüvitis mõeldud peaaegu igal juhul. Sealhulgas siis, kui riigikogu liige jätkab järgmises koosseisus. Nii kaldub kaalukauss pigem tõlgenduse poole, et hüvitise on lepingu osa, mitte erand.

Teiseks, võiks samamoodi rünnata poliitikut siis, kui ta lõpetab volitused enne, kui ametiaeg läbi, sest just nii rikub ta tavaloogika järgi ju valijaga sõlmitud lepingut. Teisisõnu, kui nii lepingu täitmine kui ka selle lõpetamine mõistetakse hukka, siis õigeks jääda polegi võimalik.

Kui tekibki soov näpuga näidata, siis leiab praegusest riigikogust ka inimese, kes on end fraktsioonidest lahti öelnud, kuigi on koha ehk volitused saanud just erakonna toel, mitte isikumandaadi, ning kes korjab ilmselt volituste lõppemisel samamoodi hüvitise. Niisamuti istub akna all inimene, kes on teatanud poliitikast lahkumisest, kuid korjab ikka riigikogu palka ning saab ka kopsaka hüvitise. Näiteid, mille kallal norida, leiab ridamisi. Aga kas peaks? Ja kui peaks, siis mis on õige ja mis väär?

Ahjaa, küsimuseni, kas Laine Randjärv on parim kandidaat juhtima Eesti Kontserti, me avalikus arutelus ei jõudnudki. Rääkimata vastusest. Mida oligi tarvis tõestada.

Tagasi üles