Täna toimus Eesti esimene börsikrahh

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pärast esimest krahhi jäi Tallinna börs pikaks ajaks vinduma, mis oleks võinudki saada saatuslikuks, kui poleks Helsingi börs Tallinna börsi 2002. aastal üle võtnud. Pildil Tallinna börsi toonane juht Gert Tiivas ja Helsingi börsi juht Jukka Ruuska.

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/EMF/Scanpix

Kuula artiklit

Kuigi seriaal «Pank» kogub alles hoogu, on loogiline, et see jõuab ka Eesti esimese börsikrahhini, mis toimus just täna 21 aastat tagasi. Sel puhul taasavaldame aasta tagasi ilmunud artikli «Täna 20 aastat tagasi oli paljudel Eestis eriti must päev».

«Oktoober – see on üks väga ohtlik kuu aktsiatega spekuleerimiseks,» mõlkus 20 aastat tagasi kümnetel ja sadadel Eesti investoritel ja finantsspetsialistidel meeles suure sõnameistri Mark Twaini tuntud ütlus aktsiaturgude kohta. 1929. aasta ja 1987. aasta börskrahh juhtus just oktoobris ning nagu selle väite toetuseks toimus ka meie esimene börsikrahh täna 20 aastat tagasi – 23. oktoobril 1997.

Kuni 1997. aasta suve lõpuni oli meie aktsiaturul pidu ja pillerkaar. Tallinna börs alustas 1996. aasta juunist. Esimesel neljal kuul käis kauplemine ettevaatlikult. Börsiindeks Talse (praegu OMXT) liikus algupunkti ehk 100 punkti lähedal. Ettevaatlikkust ei jätkunud aga kauaks.

Sügisel algas tõus, mida pole meie börsi ajaloos mitte kunagi nähtud ja ilmselt ei nähtagi. Börs oli nagu tõeline eldoraado. Talse, mida tänu Eesti televisiooni toonasele kultussaatele «Kapital» teadis iga lapski, kerkis 1996. aasta novembrist kuni 1997. aasta augustini keskmiselt 17,4 protsenti kuus (NB! Mitte aastas). Keskmine tõusuprotsent oleks olnud ilmselt üle 20 protsendi, kui poleks olnud 1997. aasta maid, mil indeks langes.

Languse põhjus oli ilmselt tuntud «börsitarkuses», mis soovitas aktsiaid maikuus müüa («Sell in May and go away»). Börsispetsialistid olid siis kõik algajad, kogemusi ei olnud ning teadmised piirdusid õpikutarkustega, mille järgi paljud pimesi tegutsesid, olenemata sellest, kas ratsionaalset põhjust oli või mitte.

1997. aasta augusti lõpuks oli börsiindeks kerkinud pea kuus korda. Börsist räägiti kui kasiinost, aga erinevalt Armin Karu juhitavast meelelahutusasutusest tundus toona, et selles kasiinos võidavad kõik.

Mull lõhkes

Börsimullide peamine põhjustaja on ahnus – ja ei olnud erandiks ka meie esimene buum. Märksõnaks sai repotamine. Repotamine ehk repolaen on väärtpaberite tagatisel antud laen. Sisuliselt tähendas see, et aktsiate ostmiseks võeti laenu, mille tagatiseks olid needsamad väärtpaberid. Finantsajakirjanik Villu Zirnask võrdles seda toona parun Münchhauseniga, kes iseennast juukseidpidi soost välja tiris.

Tallinna börsi kauplemisaktiivsus oli kordi suurem praegustest käivetest. 1997. aasta juulis oli börsi käive 137 miljonit eurot, mis on enam-vähem võrdne börsi praeguse aastakäibega, augustis oli see tervelt veerand miljardit eurot.

Ajalehed kirjutasid ärimeeste suurest edust autoostulainel, laenubuumist ja ettevõtete piiritagustest vallutustest – eriti Venemaal. Toonane hansapankur Rain Lõhmus arvutas juhatuse koosolekul, et kui Hansapanga aktsia jätkab tõusu samas tempos, on ta 12 aasta pärast rikkam kui Bill Gates.

Aga 1997. aasta kuumale suvele järgnes jahe sügis. Esimese tõusutsükli tipu tegi börsiindeks 29. augustil, mille järel hakkas langema. Turul tekkis närviline õhkkond, millele andis hoogu Tais alanud Kagu-Aasia finantskriis.

Siinsed börsispetsialistid toonitasid välisinvestorite mõju meie börsile. Eriti soovitati jälgida Hongkongi börsil toimuvat, sest nagu meil, oli selles piirkonnas, mis siis oli Briti kontrolli all, valuutakomitee süsteem. Väidetavalt pidid välisinvestorid kahe sarnase rahasüsteemiga börsidel käituma sarnaselt.

Tegelikult kippusid need nn välisinvestorid olema paljuski meie enda omad, kes varjasid oma väärtpaberikontisid offshore-firmades.

Börsikrahh 1997

FOTO: graafika: Alari Paluots

Ja siis see algas

Esimene suurem languspäev oli 12. septembril, mil Talse kukkus kuus protsenti. Kuna varem oli nii suure langusega börsipäevi olnud vaid üks (börsi esimestel nädalatel, 17. juunil 1997, mil indeks langes 8,4 protsenti), ristiti see kohe ka mustaks reedeks. Börsispetsialistid jäid endiselt optimistlikuks ja nimetasid seda vaid korrektsiooniks. Usuti, et peagi pidu jätkub.

Paraku läks vastupidi. Poolteist kuud hiljem, 23. oktoobril toimus tõeline börsikrahh, mil börsiindeks kukkus 15,3 protsenti. Rängima löögi sai pangandussektor – suurim langeja oli tol päeval Eesti Ühispanga (praeguse SEB) aktsia, mille hind kukkus pea kolmandiku. See päev on ka siiani suuruselt teine languspäev meie börsi ajaloos.

Esimese hooga keeldusid spetsialistid ka seda krahhiks nimetamast. «Eesti Ühispanga analüütik Raivo Pennaste nimetas eilset börsipäeva algul suuremat laadi korrektsiooniks, siis aga täpsustas: «Tegelikult oli see börsikrahh»,» kirjutas Postimees 24. oktoobril.

Nagu öeldud, oli 20 aasta taguse börsibuumi märksõnaks repotamine. Aktsiate tagatisel olid võlgu võtnud tuhanded investorid. Kuna aktsiate hinnad langesid, hakkas vähenema ka repolaenude tagatiste väärtused.

Ühel hetkel käis aga krõks ja pangad hakkasid ühelt poolt oma positsioone likvideerima, teisalt võeti ette klientide laenude katteks panditud aktsiate sundlikvideerimine. Selline müügisurve tõi mõistagi kaasa aktsiaturu kukkumise, sest ostuhuvi puudus.

Tuleviku suhtes oldi endiselt optimistlikud. «Langus ei kesta kaua, peagi hakkavad aktsiate hinnad taas kerkima. Mustale neljapäevale järgnevad hall esmaspäev ja pilvitu kolmapäev,» kirjutas Äripäev sama päeva lehe juhtkirjas.

Poolteist kuud hiljem, 10. novembril kukkus indeks 19,5 protsenti, mis oli ja on siiani suurim kukkumine Tallinna börsi ajaloos. Neli päeva varem oli indeks kukkunud veidi alla 15 protsendi.

Ja jälle olid suurimad kannatajad pangad, kes olid ühelt poolt õhku täis, aga samas olid nad ise ka kõige suuremad börsimulli generaatorid. 20 aastat tagasi oli börsil noteeritud kuus panka, kriisi lõppedes oli neid alles vaid üks – Hansapank – ning ka see rootslaste suuromanduses.

Idanaabri mõju

Uue aasta alguses lisandus aga tõeline välistegur, Venemaa kriis, mis viis börsi lõplikku madalseisu. Oma põhja saavutas börs 1998. aasta lõpuks, mil indeks oli kukkunud tipust 82 protsenti. Börsiettevõtete turuväärtus, mis buumi harja ajal oli 30 miljardit krooni (1,9 miljardit eurot) oli 1998. aasta lõpuks kahanenud kuuele miljardile kroonile (0,4 miljardile eurole).

Vahepealsesse aega on jäänud aga veel üks buum ja krahh, mis saavutas oma põhja 2009. aasta märtsis. Kui esimesest krahhist taastumiseks kulus veidi üle kuue aasta, siis viimasest toibumiseks läks kaheksa ja pool aastat. Praegu teeb börsiindeks uusi rekordeid, aga kauplemisaktiivsus on pehmelt öeldes väga tagasihoidlik.

Börsi kogukäive selle aasta algusest on 124 miljonit eurot; 20 aastat tagasi oli see ühe kuu, ühel kuul koguni poole kuu käive. Kui mujal arenenud riikides arutletakse selle üle, kas praegu on uus buum ja karta on uut krahhi, siis meil ei tasu seda peljata. Börsiindeksi suurimad liikumispäevad – nii tõusud kui ka langused – jäävad kahe kümnendi tagusesse aega.

Aga kui ükskord jõuabki kätte aeg krahhiks, ei tähenda see tingimata, et see tuleb oktoobris. Mark Twaini kuulsa ütluse teine pool kõlab: «Samasugused on juuli, jaanuar, september, aprill, november, mai, märts, juuni, detsember, august ja veebruar.»

Tagasi üles