Ettevõtja Krister Viirsaar: aeg-ajalt on ettevõtluses lausa tervislik feilida

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Elu on Krister Viirsaart õpetanud suhtuma kõigesse kaine reaalsustajuga. "Ja vahel on vajalik ka kaotada," leiab mees ise.

FOTO: Mara Ošina

Kuula artiklit

Ettevõtlus on alati seotud riskidega ning alati säilib võimalus, et tõllast saab üleöö taas kõrvits ning hobustest hiired. Teisisõnu – kaotusteks tuleb olla valmis. Kaotada ehk moodsas keeles feilida on aga vahel suisa hädavajalik, sest õppetund on enamasti hindamatu. 

Kuidas ja millal leidsid end mõttelt iseendale tööandjaks hakata?

Kui mu erialane töö ühel päeval otsa sai, otsustasin katsetada oma unistust leiutajaks hakata. Tolle aja kontekstis oli mul mitu üliinnovaatilist mõtet, näiteks nagu mõned äpiideed, mis pidid mu rikkaks tegema.

Ühtegi programmeerijat ma ei teadnud, seega hakkasin aga otsast seda ise omale selgeks tegema. Juba poole aasta pärast oli mul tuttavalt väike investeering leitud suurema mängu ehitamiseks ja nii üks üsna keeruline prototüüp sündiski.

Leidsin Garage48 ürituselt omale isegi meeskonna, aga suutsime end veenda, et ideel ei ole nii palju jumet, kui algul tundus ja sinna ma selle jätsingi. Liikusin edasi oma esimesele tarkvara arenduse töökohale.

Tagantjärele mõeldes lasin endale ikka liiga kergesti augu pähe rääkida. Nüüd tean, et veenduda tuleb ikka numbrites, mitte arvamustes!

Kuidas on kulgenud sinu tööelu eraettevõtjana, oled sa senise otsusega rahul?

Kogemus on olnud pikk ja raske, aga ma ei kahetse seda otsust. See on nagu valik teleka vaatamise ja reisimise vahel. Kui oleksin teadnud, kui raske see teekond on, poleks vast alustanud.

Ometi olen ma ise nii palju arenenud selle käigus ja põnevust on lõputult, et ei oska isegi millegagi võrrelda. Kui saaksin enda seitsme aasta tagusele minale nõu anda, ütleksin, et kiiret pole kuhugi, võta rahulikult, ja vaata, et sul on alati varuplaan raha suhtes. See stress ei ole väärt ettevõtet, mis tõenäoliselt kukub läbi. Mis ei tähenda, et pingutada ei tule, vastupidi.

Kui kaua oled ettevõtja olnud ja mis on sinu äri kontsept ja filosoofia?

Alustasin seitse aastat tagasi ja olen suurema osa sellest ajast olnud tarkvara leiutaja rollis. Praeguseks on kõik startup-id ja katsetused seisma pandud. Katsetan uusi mõtteid, kuid mainimist väärt pole veel midagi.

Mis on sulle kõige selle juures raskeim olnud, ja on ehk midagi koguni oodatust lihtsamini läinud?

Üks põhilisemaid probleeme, mis ikka ja jälle ette tuleb, on inimesed ise. Esiteks sina ise. Kas sul on piisavalt taipu, et probleeme lahendada? Kas sul on piisavalt alandlikkust, et oma meeskonnaliikmeid mõista?

Kas sul on piisavalt motivatsiooni, et edasi pürgida? Kas suudad oma vigu tunnistada? Nii mõnigi mu ettevõtetest on jäänud ühe sellise küsimuse taha surema. Ega ma ei oskakski neid ju muidu küsida. Tagantjärele tark on parem kui üldse mitte.

Oodatust lihtsam... hmm... Üritan meenutada, kas üldse midagi on olnud lihtne. Oma toote ehitamisesse «ära kadumine», kui see on arusaadav väljendusviis, ka kliendi pealt fookuse kadumine on tegelikult imelihtne.

Saad sa majanduslikult hästi hakkama? Kas on mingit  märgatavat vahet sissetulekutes ühes või teises suunas, palgatöötajana versus nüüd, ettevõtjana?

Olles nüüd jälle palgatöötaja, on vahe ikka väga selge. Töökoht pakub kindluse, ettevõte aga seikluse. Seiklus pole midagi väärt, kui lõpuks stress su murrab ja samuti ei ole kindlusest midagi kasu, kui sa seda raha arukalt ei investeeri.

Üks tee ei ole parem kui teine. Tähtsam on ennast mõista, proovida erinevaid asju. Lõpuks on eesmärk ennast väljendada. Luua midagi kasulikku. Ma ei ütle, et tee seda, mis sulle meeldib, sest see on tihtipeale mugavustsoonis.

Ma ütlen, et otsi üles see koht, kus saad endast kõik ära anda nii, et sellest energiast sünnib midagi.

Kui peaksid täna uuesti valima, kas valiksite ka täna iseseisvuse raja?

Kõige tähtsam on aru saada, et sinu teekonnal on kõik võimalused lahti. Ettevõtlus on paljudest valikutest üks väga võimas loomise ja õppimise viis. Sellel on suur isiklik risk, aga õnnestumisel ka korralik tasuvus.

Mõlemal juhul saad sa targemaks ja õpid, kuidas maailm tegelikult töötab. Lõpuks on maksev klient kinnitus, et saad ühest aspektist meie ühiskonnas aru.

See on nagu keeruline lauamäng, kus pead kogu oma olemuse mängu panema. Kui oled valmis katsumusteks, siis siin on metsik arenemise võimalus.

Kuidas on sinu elukvaliteet paranenud pärast eraettevõtjaks hakkamist?

Elukvaliteediga loob enamik inimesi paralleeli ikka rahaga ja olulisima seosena näib aspekt, et kuidas see elu paremaks teeb. Mina aga pole sellist edu saavutanud.

Siiski on selge kasu seljataga olevast kogemusest. Nimelt oskan mõelda teistmoodi. Esiteks tean ma ikka väga palju paremini, mida ma ise tahan ja teiseks oskan ma ise omale võimalusi luua.

Näiteks üks hetk otsustasin panustada haridusse ja erinevalt keskmisest inimesest hakkasin selle ala inimestega kontakti võtma. Kuu ajaga oli mul projekt, mis kattis kõik mu soovid.

Millist lähenemist rahaasjadele soovitaksid vastalustanuile, milliseid vigu peaks vältima?

1. Sul peab alati olema varufinants. Selle puudumisel tõuseb stressitase väga kiiresti väga kõrgele, kuni lõpuks on füüsilised tervisehädad. Sellest ei pruugi lõpuni taastuda.

2. Kuldreegel testimaks, kas su idee on midagi väärt: leia ideaalne klient ja müü talle oma idee maha. Toodet ei ole mõtet ehitama hakata enne, kui keegi on valmis sulle selle eest maksma.

Väga lihtne on ise ennast lollitada, arvates, et su idee on nii hea, et parem kohe kaks kuud tootearendusse panustada (mis venib tegelikult kuueks kuuks) ja siis avastada, et tegelikult pole seda kellelegi vaja.

Raha on lõplik tõestus, et sul on klient. Sa ei pea seda isegi vastu võtma, piisab teadmisest, et ollakse valmis sinu (veel olematut) toodet ostma.

Kuidas keskmise Eesti inimese finantskultuur ja -teadmised sulle paistavad?  Eeldan, et et see ei saa olla kuigi kõrge, kui vaatame meediast läbikäinud statistikat keskmise inimese säästudest, suuremal osal ei ole ju hinge taga vaat et kopikatki?

Ma tean rohkem inimesi, kes kogumise asemel võtavad laenu eest uhke auto. Paljud siiski ostavad kinnisvara (vähemalt endale kodu), kuid aktsiatesse või krüptorahasse raha panemine ei ole üldse tavaline.

Veel vähem tean inimesi, kes on nõus oma aega panema raamatutesse, mis õpetavad, kuidas rahaga üldse toimetada. Näiteks kui paljud meist teavad, et suurem osa miljonäre maailmas ei ole mitte eduka ettevõtte omanikud, vaid vaeva näinud töölised, kes on oma raha hästi majandanud?

Kui olen pakkunud inimestele raamatute tarkust, et tasub panna kümme protsenti palgast kõrvale, kümme protsenti investeerida ja kümme protsenti annetada, siis praktiliselt kõik kohkuvad ära, et «mis mõttes, mul pole ju nii palju raha».

Lähemal uurimisel selgub aga, et nad kas ei pea end piisavalt targaks teema selgeks tegemisel või nad lihtsalt ei pea majanduslangust ohtlikuks. Ühest küljest ollakse teadlikud, et näiteks kasvõi pensioni ei pruugi meile tulevikus jätkuda, samas ei kuule just tihti, et inimestel mingi plaan oleks selleks ajaks. See on nüüd küll minu subjektiivne kogemus.

Praegu on mu ettevõte alles, ent kavandatud projektidega olen vaid alustanud.

Olen täiskohaga arendaja ettevõttes HealthCode AI.  Kuna HealthCode AI on samuti startup, tuleb mu kogemus, ka feilimises, siin eriti hästi kasuks.

Tagasi üles