Rahapesu – vähe võitjaid ja palju kahju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eesti Panga asepresident Madis Müller.

FOTO: PEETER LANGOVITS/PEETER LANGOVITS

Lihtsustatult öeldes tähendab rahapesu kuritegelikult saadud vara kasutamist moel, mille eesmärk on selle vara tegelikku päritolu varjata. Rahapesuriskiga tehingute võimaldamine võib tuua mõnele finantsettevõttele lühiajalist kasu, kuid sellega kaasnevad riskid on ulatuslikud nii konkreetse ettevõtte kui ka laiemalt kogu riigi finantssektori ja majanduse jaoks, kirjutab Eesti Panga asepresident Madis Müller blogis.

Miks saab rahapesust sageli rääkida üksnes tinglikult?

Kindlas kõneviisis saab rahapesule viidata vaid juhul, kui on suudetud tõendada, et rahaülekandeid on tehtud kuritegelikul teel saadud rahaga. See nõuab tavaliselt raha päritoluriigi asutuste koostöövalmidust konkreetse kuriteo tuvastamisel ja sellega on sageli probleeme, eriti ida poolt tuleva raha puhul. Rahapesu eelkuriteo tõendamine on seega keerukas, mistõttu on ka tagantjärele sageli võimalik rääkida üksnes finantsasutuse suutmatusest järgida seadusest tulenevaid nn hoolsusmeetmeid. Lisaks ei eelda rahapesu ilmtingimata välismaalastest kliente. Nii võib ka maksukuriteo abil raha teeninud Eesti ettevõte erinevaid ülekandeid tehes kuriteo jälgi segada. Pankadelt nõutakse kõigi rahapesujuhtumite välistamisega seega väga palju, mistõttu ei ole üllatav, et pangad on muutunud oma klientide valimisel ja teenindamisel varasemast hulga nõudlikumaks. Need on ka põhjused, miks mõnedel välismaalastel (sh e-residentidel) või nende ettevõtetel on probleeme teenuste kättesaadavusega Eesti pankades. Libastumisel on riskid panga jaoks lihtsalt liiga suured.

Rahapesu mõju pankadele

Millised aga on probleemid, mida ebapiisava riskikontrolli või lausa rahapesu teadlik võimaldamine kaasa võivad tuua? Üksiku pangaametniku või juhtide jaoks võib probleemide ilmnemine tähendada töökoha kaotust ja ka piiranguid töötada tulevikus finantssektoris juhtival kohal. Panga jaoks võib rahapesu võimaldamine kaasa tuua ulatuslikud trahvid, korrespondentpankade poolse koostöö peatamise või kõige hullemal juhul panga tegevusloa tühistamise. Viimasest on meil hiljutine kogemus ka Eestis, kui Euroopa Keskpank tühisest alles sel kevadel Finantsinspektsiooni ettepanekul Versobanki tegevusloa. Seejuures ei olnud argumendiks ükski tõendatud rahapesukuritegu, kuna selleks vajalike uurimiste läbiviimine ei ole Finantsinspektsiooni pädevuses. Tegevusloa tühistamiseni viisid finantsjärelevalve kontrollid, mis näitasid panga pikaajalist suutmatust oma kliendisuhetest tulenevaid riske nõutava hoolsusega juhtida.

Eesti pankadel on kogemusi ka probleemidega, mis võivad tekkida korrespondentpankade soovimatusest koostööd jätkata. Korrespondentpangad on üldiselt suured rahvusvahelised pangagrupid, mis annavad teistele pankadele enda juures kontosid avades viimastele ligipääsu välisvaluutas arveldustele. Nii näiteks saavad Eesti pangad arveldada USA dollarites üksnes juhul, kui nad on leidnud endale partneriks mõne USAs tegutseva ja dollariarveldusi vahendava korrespondentpanga. Puudulikud rahapesukontrollid tähendavad seega võimalikku riski ka korrespondentpangale, sest raha liigub nende kontode kaudu. Eelkõige enda muutunud riskihinnangutele viidates lõpetas näiteks 2017. aasta suvel Deutsche Bank Eesti pankade dollariarveldusteks teenindamise. Selle taustaks olid ka 700 miljoni dollarini ulatunud trahvid, mida Deutsche Bank ise oli pidanud maksma USA ja Ühendkuningriigi asutustele rahapesu tõkestamise nõuete eiramise ja rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumise eest. Kuid ju nad tajusid ka seda, et Eesti turul teenitav tulu ja võimalikud riskid ei ole nende jaoks tasakaalus.

Kõige vähem on Eesti pankadel olnud vaja muretseda võimalike trahvide pärast. Seda seetõttu, et Eesti seaduste kohaselt oli kuni möödunud aastani võimalik panka trahvida maksimaalselt 32 000 euroga ühe väärteo eest. See võimalik trahv oleks köömes kasumite kõrval, mida kahtlaseid kliente teenindades saab teenida, ja annaks pangale täiesti vale signaali. Õnneks on võimalike trahvide piirsummad nüüdseks kasvanud 400 000 euroni, kuid Finantsinspektsioon on pidanud ka seda ebapiisavaks. Euroopa suurpankade viimaste aastate trahvid rahapesualaste libastumiste eest ulatuvad sadadesse miljonitesse eurodesse.

Kuidas ühest rahapesuskandaalist saab kogu riigi probleem?

Kuidas aga hinnata rahapesuskandaalide mõju finantssektorile ja riigi majandusele? Üldistatult võib öelda, et konkreetse skandaali tagajärjed võivad kanduda üle kogu riigi finantssektorile seda lihtsamini, mida olulisem on rahapesu võimaldanud panga roll turul ja mida väiksem on riik. Ka vaid ühe panga seosed rahapesujuhtumitega kujutavad endast maineriski, mille mõju võib avalduda mitmel moel:

  1. korrespondentpankade soovimatus pakkuda välisvaluutas arveldamise teenust ka teistele sama riigi pankadele ja sellest tulenevad raskused klientidele, kes soovivad teha rahvusvahelisi makseid (nt väliskaubandusega tegelevad ettevõtted);
  2. tajutav majanduskeskkonna riskitaseme tõus välisinvestorite silmis, kui tekivad kõhklused, et riigi institutsioonid ei suuda oma ülesandeid täita;
  3.  „usalduskriis“ võib osutuda eriti teravaks, kui on põhjust arvata, et riigiasutused on rahapesuriske teadlikult lubanud, ning et sellega võib seotud olla riigi poliitiline juhtkond.

Kõik kolm mainitud kanalit on kindlasti päevakohased ka Eesti puhul. Eesti pankadel on praegu korrespondentpankade juures kontosid avada palju raskem kui veel paar aastat tagasi. Selle põhjuseks on küll ka meist sõltumatu riskiisu ümberhindamine korrespondentpankade poolt, kuid Eesti pankades toimunud võimalikku rahapesu puudutavad uudised ei ole kindlasti abiks. Õnneks toimub suur osa Eesti väliskaubandusest eurodes, kuid dollariarvelduste katkemine oleks paljudele ettevõtetele suur takistus. Teravamad on probleemid väikeriikides, kus dollariarvelduste osatähtsus on suurem. Korrespondentpangandusega seotud probleemidele ja mõne riigi raskustele saada hädavajalikku teenust on näiteks tähelepanu pööranud ka Rahvusvaheline Valuutafond.

Raske on täpselt mõõta mainekahju, mis võib väljenduda Eesti ettevõtete jaoks ärajäänud tehingutes või siia saabumata jäänud investeeringutes. Kindlasti oleks aga võimalik kahju veel ulatuslikum, kui oleks põhjust kahelda riigi institutsioonide sõltumatuses ning kahtlustada rahapesuga käsikäes käinud poliitilist korruptsiooni. Finantsinspektsiooni nõukogu liikmena julgen kinnitada, et ma ei ole täheldanud märke, mis viitaksid sellele, et finantsjärelevalve juhid oleks teadlikult või kellegi tungival soovitusel võimalike rikkumiste suhtes silma kinni pigistanud. Selliste süüdistuste esitamine ilma konkreetsete tõenditeta tundub mulle ka vastutustundetu.

Ulatuslike rahapesuskandaalidega on viimastel aastatel olnud seotud ka paljude suurriikide pangad. Nii näiteks tõendati 2010. aastal suuremahulise rahapesu võimaldamist USA tolle aja ühes suuremas pangas Wachovias, paar aastat hiljem said süüdistuse Standard Chartered ja HSBC pank (mõlemad Ühendkuningriigist) ning seejärel BNP Paribas (Prantsusmaa) ja Deutsche Bank (Saksamaa). Kõige värskema uudisena sai Madalmaade ING pank 775 miljonit eurot trahvi alles sel kuul. Tunnetuslikult suuremat kahju teeb rahapesuskandaalidesse sattumine väiksematele riikidele, kus ka ühe panga roll majanduses võib olla suurem ja välismaailma usku suhteliselt õhukeselt mehitatud ametkondade professionaalsusesse on lihtsam õõnestada.

Kes tegeleb Eestis rahapesu tõkestamisega?

Tähtis on mõista eri ametkondade vastutust rahapesu valdkonnas. Konkreetsete võimalike rahapesu ja terrorismi rahastamise juhtumite uurimisega tegelevad prokuratuur ning politseistruktuurid eesotsas rahapesu andmebürooga (RAB). Teated kahtlastest tehingutest jõuavad RABini, kes saab selle põhjal kokku panna tervikpildi rahapesuriskidest konkreetses ettevõttes. Pankade riskikontrollide sobivuse hindamise eest vastutab Finantsinspektsioon, kes kontrollib finantssektori stabiilsuse hoidmiseks iga panga kapitali, juhtimise ja organisatsiooni vastavust õigusaktidele. Välispankade filiaalide puhul jagab Eesti Finantsinspektsioon tööd ja vastutust panga peakontori asukohariigi järelevalveasutusega. Lõpuks on aga kõige tähtsamad konkreetsete pankade kontrollimehhanismid, mis peavad tagama kahtlaste tehingute tuvastamise ja oma klientide tausta piisava tundmise.

Eesti Pank ei puutu rahapesu valdkonnaga otseselt kokku, küll aga näeme lähedalt Finantsinspektsiooni tööd. Seetõttu keskendun ka oma kommentaaris pangandusjärelevalve vaatele. Vähem oskan kommenteerida konkreetseid rahapesujuhtumeid uurivate asutuste tööd, kuigi info kahtlaste tehingute kohta jõuab just neile.

Kui hästi saab Eesti hakkama rahapesu vastu võitlemisega?

Julgen väita, et Eesti riigi samme rahapesu vastases võitluses on pigem tajutud üsna resoluutsetena võrreldes mõne teise Euroopa Liidu riigiga, kus probleemid pankadega on eskaleerunud alles välise surve tõttu. Finantsinspektsiooni töös väärib esiletõstmist jõuline keskendumine rahapesuriskidele Eesti finantssektoris vähemalt alates 2014. aastast ning sellele järgnenud tulemuslikud kontrollid ja otsused nii Danske panga kui ka Versobanki juhtumites. Finantsinspektsiooni survel sulges Danske pank 2015. aastal oma riskantse mitteresidentide äri, inspektsiooni initsiatiivil kaotas 2018. aastal tegevusloa Versobank, finantsjärelevalve ranges raamis muutus 2016. aasta jooksul Vene pangale kuulunud ja mitteresidente teenindanud Krediidipank kodumaiseks COOP Pangaks. Finantsinspektsiooni tegevuse ühisnimetajaks ka mitmes muus juhtumis on olnud rahapesuga seonduvate riskide jõuline vähendamine Eesti finantssüsteemis.

Kas oleks saanud paremini? Vastus sellisele küsimusele on pea alati „jah“. Tagantjärele targana on täiesti mõistetav küsimus, et miks Danske panga probleeme ei märgatud varem. Kindlasti tasubki seda hinnata ja mõelda, kas siit saab midagi õppida.Tõenäoliselt pöörati pärast hiljutist finantskriisi suuremat tähelepanu teistsugustele riskidele, võibolla usaldati liigselt emapanga ja selle koduriigi järelvalve tööd ja Skandinaavia ärikultuuri aurat, rahapesu alane teravik võis olla parajasti tajutavalt suuremate riskidega makseasutuste turul jne. Praegu võib see kõik kõlada muidugi haleda vabandusena. Loodetavasti pakub kasulikku uut teadmist Danske panga peakontori tellitud audit, mille tulemused peagi avalikuks saavad. Kindlasti küsivad sarnaseid küsimusi endalt ka Taani ametkonnad, kuna Danske pangal oli Eestis vaid filiaal, mis erinevalt tütarpangast ei ole käsitletav eraldi pangana ning mille tegevuse üle järelevalve teostamise oluline vastutus on seetõttu Taani finantsjärelevalveasutusel.

Rahapesuskandaalide õppetunnid

Mida Eesti hiljutisest kogemusest rahapesu vastases võitluses esmalt õppida võiksime? Toon subjektiivse valikuna välja järgmised tähelepanekud:

  1. Pealiskaudsus finantsettevõtetel (nii pankadel kui ka muudel makseteenuste pakkujatel) oma klientide ja nende äri mõistmisel on lubamatu. Karmistunud regulatsioone tuleb täita sisuliselt, mitte vaid formaalselt. Eesti pangad peaksid väga madalat valuläve rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide suhtes ootama nii Eesti kui ka teiste riikide ametkondadelt ja korrespondentpankadelt.
  2. Hinnata tasub, kas info liikumine rahapesu vastase võitlusega tegelevate ametkondade vahel toimib piisavalt hästi ja asutuste vahel mõlemas suunas.
  3. Tõhus võitlus rahapesuga eeldab ka väga head ametkondadevahelist rahvusvahelist koostööd. Tõenäoliselt oleks mõistlik selles valdkonnas tegevusi ka Euroopa tasemel rohkem koordineerida või keskselt korraldada.
  4. Kuigi seni on valdav osa rahapesust seostatav pankadega, peaksime olema valvsad ka uute tehnoloogiatega (nt krüptovarad) kaasnevate rahapesuriskidega. Eesti riik ei peaks legitimiseerima  teenusepakkujaid, kelle tegevust ja riske ametkonnad põhjalikult hinnata ei suuda.

Eesti ühiskonnas rahapesu teemadel tekkinud debatt on tänuväärne ning tekitab vajalikku lisasurvet valdkonnaga seotud riske tõsiselt võtta.

Tagasi üles