Hardo Pajula: Euroopa ärkab oma unenäost

FOTO: Corbis / Scanpix

«Kõik riiklikud plaanid, mis taotlevad inimsoo kommete põhjalikku muutmist, kuuluvad unenägude valdkonda.»- David Hume

Eurotsooni kriisikoosolekute nummerdamisega lootusetult sassi läinud ajaloohuvilisele vaatlejale hakkab järjest enam tunduma, et ta on osa sellest filmist juba näinud. Loomulikult on kõik minevikku veetud rööbikud ebatäpsed, kuid sarnasused auahne ühisraha ettevõtmise ja 19. sajandi lõpu Belle Époque’i vahel hakkavad tunduma järjest silmatorkavamad. Seda enam, et eurotsooni kaugemad juured viivad meid otsapidi tollesse ilusasse ajastusse.

Belle Époque oli omakorda paar sajandit kestnud tööstusliku pöörde veenev lõppakord. 19. sajandi teine pool oli tehnoloogilise ja majandusliku edenemise hiilgeaeg.

Me peame oma põlvkonna kestel esile kerkinud internetti maailma olemust muutvaks imeloomaks, ent üle-eelmise sajandi kogemuse taustal võib selline hinnang olla pisut ülepakutud. 

On tõsi, et 1911. aastal kulus telegrammi saatmiseks Londonist New Yorki veel pool minutit, ometi oli selle hind langenud 0,5 protsendini 1866. aasta tasemest. Praegu on riikliku sekkumise ettenähtamatutele tagajärgedele viitavad kommentaatorid «turufundamentalistid», 19. sajandil oleks peetud valitsuse ninatoppimist paljudesse tänapäeval endastmõistetavalt tema suva alla kuuluvatesse valdkondadesse eriliseks häbematuseks.

Pudelist välja lastud kammitsemata erainitsiatiiv ja järjest suuremat osa maakerast hõlmav rahvusvaheline tööjaotus lõid eeldused elujärje hüppeliseks paranemiseks, ent muutsid aastasadu enam-vähem muutumatuna püsinud looduskeskkonda ja inimsuhteid nii põhjalikult, et tekitasid endale ühtlasi järjest võimsamad vaenlased.

Et 1914. aasta juulis oli kullastandardil – ilusa ajastu rahapoliitilisel raamil – 59 riiki, siis pole väga suur liialdus väita, et Esimese maailmasõja künnisel oli pea kogu majanduslikult aktiivne maailm üks suur eurotsoon. Liialdus pole ka väita, et kullastandardile ja laiemalt kogu liberaalsele majanduskorrale sai saatuslikuks tema enda edukus.

Tööstusliku pöörde ja rahvusvahelise kaubanduse plahvatusliku arengu tulemuseks oli ühest küljest küll keskmise elujärje üleüldine paranemine, aga samas kallerdus eelnenud sajanditel üle maailma suhteliselt ühtlaselt jagunenud vaesus esmalt vabrikutes ja seejärel nendest koosnevates linnades suurteks monoliitseteks kamakateks.

Rikkus- ja vaesusklompide ruumiline lähedus tekitas plahvatusohtliku vastasseisu, mida majandusliku edenemisega kaasnev kiire linnastumine järjest teravdas. Kui 1871. aastal ühendatud Saksamaa proletariaadi kõrval teise hiiglasena ajaloo näitelavale astus, olidki 1815. aastal Viinis kokku lepitud maailmakorra päevad loetud. 1914. aasta augustikahurid tähistasid küünlavalguse ja madalate maksude ajastu pöördumatut lõppu.

Eurotsooni praeguste katkematute kriisikoosolekute taga kumab palavikuline enesesisendus: «Mitte kunagi enam!»  Somme’i lahingu ja natslike surmalaagrite õud on kahtlemata peamine Euroopa poliitilise ladviku vaimset tasakaalu mõjutav tegur. «Euroopa eliit tegi kahest maailmasõjast valed järeldused, nad kaotasid usu endasse ja oma rahvasse,» sõnas aastapäevad tagasi Taani televisioonile antud intervjuus USA poliitikavaatleja Mark Steyn, «nad üritasid välja rookida mitte ainult sallimatust ja natsionalismi, vaid ka rahvuslikku eneseteadvust ja kultuuripärandit. Seal, kus peaks asuma Euroopa identiteet, haigutab suur auk.»

Eurotsooni ja Euroopa Liitu laiemalt võibki pidada tehnokraatlikuks katseks seda tühimikku millegagi täita. Poliitiline korrektsus, enesele kolonialismi ja lõpmatute teiste surmapattude ees tuha pähe raputamise vormi võtnud relativism ja sellest tõukuv multikultuurilisus täitsid Euroopa Liidus umbes sama rolli, mis ühisraha euro­tsoonis. Esimene pidi aitama varjata rahvamasside umbusku kogu selle grandioosse ettevõtmise suhtes, teine mööda vaadata asjaolust, et Saksamaa ja Kreeka majandus on kaks väga erinevat nähtust.

Ent ka enesesüüdistamismaania all kannataval inimkogumil on eneseteadvus ja vajadus seda aeg-ajalt millegagi turgutada. Haritud sotsiaaldemokraatliku eurooplase uhkuseasjaks sai tema «sotsiaalne kompetentsus». Jõukast, rahulolevast ja teraapilisest hoolekanderiigist sai selle veidra sõnapaari eredaim õis.

Ja kuidagi ei saa salata, et 20. sajandi lõpu Euroopas oli väga hea elada, veel eelmiste presidendivalimiste ajal peibutas Barack Obama oma valijaid lubadusega muuta Ühendriigid rohkem Euroopa sarnaseks. Marshalli plaaniga USA julgeolekugarantii all taaselavnenud sõjajärgne Euroopa rajati seekord laiemale ja stabiilsemale vundamendile kui selle kipakad eellased.

Kolmnurgal suur äri – suur valitsus – suured ametiühingud rajanev solidaarne hoolekanderiik oli õieti esmakordne katse talupojad, töölised, väik­e- ja suurkodanlus ühtseks poliitiliseks rahvuseks liita. Sisuliselt osteti sellega vaesemate rahvakihtide toetus turukesksele majandusele.

Sel kombel kehtestatud kodurahu, mille kestel valitsus ja tööandjad suutsid pakkuda ametiühingutele vaoshoitud palganõudmiste eest kiiret majanduskasvu, tõi endaga kaasa elatustaseme kiire tõusu.

Kui ajavahemikus 1890–1993 kasvas Lääne-Euroopas SKT ühe elaniku kohta keskmiselt 1,9 protsenti aastas, siis aastatel 1950–1973 oli kasvutempo täpselt kaks korda kiirem. 1973. aasta naftakriis tähistas aga selle kasvumudeli lõppu.

Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani võimuletulek 1980. aastate alguses tähistab suures osas protesti enesele liigsuure võimu kätte võidelnud ametiühingute vastu ning püüet eelmainitud korporatiivset kolmnurka aja nõuetele vastavamaks painutada. Hiina avanemine 1978. aastal tekitab uue rahvusvahelise konteksti ning loob eeldused pärast sotsialismileeri lagunemist 1991. aastal täishoo sisse saanud uuele üleilmastumislainele.

Financial Timesi veerukirjutaja Gide­on Rachman on ajavahemikku 1991–2008 nimetanud optimismi ajastuks. Sadade miljonite inimeste lülitumine rahvusvahelisse tööjaotusesse ja ameeriklaste tarbimisel ja hiinlaste säästudel rajaneva nn Himeerika teke loob ühelt poolt küll taas eeldused keskmise jõukuse kiireks kasvuks, kuid sünnitab samas jällegi endale samavõrd kanged vastased nagu Belle Époque’ki.

Kui rikas ja vaene riik hakkavad omavahel kauplema, võidavad sellest rikka maa rikkad ja vaese maa vaesed, väidab üks mõjukamaid väliskaubandusteooriaid.

Läänemaailma viimase veerandsaja aasta kogemus kinnitab selle teooria paikapidavust: USAs võtab sissetulekupüramiidi ülemine üheprotsendine tipp endale ligi veerandi rahvatulust (25 aastat tagasi oli see osa kaks korda väiksem).

Sissetulekute polariseerumise taga on omakorda töökohtade ränne tärkavatele turgudele, see on aga ajapikku õhemaks viilinud hoolekanderiigi maksubaasi ja asetanud oma elustandardist kinni hoida püüdvatele valitsustele ja üksikisikutele üha raskema võlakoorma.

Kuni 2008. aasta septembrini toimusid need üleilmastumise käimalükatud protsessid võlakardina varjus, nüüdseks on Lehmani hukus lõhki kärisenud eesriie tõuganud meid optimismijärgsesse ängi.

Sarnasus Belle Epoque’iga ei ole seega väga otsitud. Mõlemad mängureeglid – kullastandard ja eurotsoon – loodi selleks, et valuutakursside lukkulöömisega pisutki vähendada tulevikku suunatud majandusotsustega kaasnevat määramatust.

Kuid edukad reeglistikud vallandavad varem või hiljem nende endi vastu pöörduvad jõud. Nad loovad mulje stabiilsusest seal, kus seda tegelikult ei ole ega saagi olla; ükskõik kui usaldusväärselt fikseeritud valuutakursid ei tarreta nendes kokku leppinud ühiskondi, need arenevad omasoodu ja püüavad varem või hiljem aastakümnete eest kaevatud sängist välja murda.

Eespool mainitud Mark Steyn on sama mõtet väljendanud veidi poeetilisemalt: «Sellist asja nagu stabiilsus ei ole olemas. Kui mu kodukohas Connecticuti jõgi talvel jäätub, ei jää vesi seal seisma. Jää all jätkab ajalugu oma järelejätmatut marssi ja kui see ei voola sinu kasuks, siis suure tõenäosusega voolab see sinu vastu.»  Praegu voolab see selgelt eurotsooni vastu.

Tagasi üles