Läti tuli läbi ühest maailma karmimatest kasinusprogrammidest – ja sügavaimatest majanduslangustest – ilma oma valuutat devalveerimata, praktiliselt ilma tänavarahutusteta. Ja on tänaseks taas kasvus.
Läti tühjeneb inimestest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lätlaste rahu ja meelekindlust on kriiskavatele kreeklastele sageli eeskujuks toodud. Samas avastab Läti alles nüüd, kui palju läbielatu neile pikemas perspektiivis maksma läks: alates aastast 2000 on 10 protsenti lätlastest kodumaa tolmu jalgadelt raputanud, pooled neist viimase kolme kasinusaastaga.
Kuigi riik arvas endal 2,2 miljonit kodanikku olevat, näitavad värske rahvaloenduse esialgsed andmed, et elanikke tuleb kokku vaid 1,9 miljonit. Ka täiendava kontrolli käigus ei tohiks arv kindlasti üle 2 miljoni kerkida.
Läti Ülikooli sotsioloog Nils Muiznieks ütleb, et majanduslanguse keeristes – mis tempo poolest Ameerika suurele depressioonile silmad ette tegi – pääses riik rahvarahutustest tänu «ametiühingute nõrkusele ja emigratsioonile».
«Viimased migratsiooni numbrid on täiesti üle mõistuse,» ütleb ta.
Endine pangajuht Martins Bondars naljatleb, et «kreeklased avaldavad meelt tänavail, lätlased ostavad aga ühe otsa pileti Air Balticule».
Pärast Euroopa Liiduga liitumist aastal 2004 sai Lätist üks maailma kiiremini kasvavaid – ja kõige enam ülekuumenenud – majandusi üldse. 2008. aastal tõmbas aga Lehman Brothersi hukk buumi kütnud odavale krediidile kriipsu peale.
Vastutasuks rahvusvahelise päästepaketi eest (väärtusega kolmandik sisemajanduse kogutoodangust) võttis Läti ette just sellise «sisemise» devalvatsiooni, mida hetkel katsetab Kreeka. Latt hoiti jonnakalt euro küljes kinni, klammerdudes lootuse külge see kunagi kasutusele võtta. Konkurentsivõime taastamiseks kärbiti palku ja riiklikke kulutusi.
Eelolevaks detsembriks on Läti kärpinud eelarvepuudujääki kolme aastaga 16 protsendi jagu SKTst – sama number, mida nüüd Kreekalt nõutakse.
Sellest tulenenud tagajärgi inimestele suudab statistika vaevu haarata. 2009. aasta majanduslanguse päevil käivitunud kasinus kukutas Läti majandust kokku veerandi võrra.
Töötus on aastatega 2007-2010 enam kui kolmekordistunud, saavutades 21 protsenti. Riigiametnikest koondati 30 protsenti, avaliku sektori palgad kukkusid 40 protsenti. Tarbimine takerdus põhjalikult.
«Kui inimesed kuulsid, et kreeklased protestivad palgakärbete pärast, mis olid Läti omadest palju väiksemad, ütlesid nad, et kreeklased ei tea raskustest midagi,» ütles Janis Veckracis, kes kaotas 2009. aastal oma töö riigiameti tõlgina.
Samas on Läti ja Kreeka olukorrad paljuski oluliselt erinevad.
Läti kasinus tuli pärast erakorralist buumi, mil majandus kasvas kolme aastaga kolmandiku võrra, palgad aga kahekordistusid. Majanduskrahh paiskas riigi sisuliselt tagasi aastasse 2005.
Majapidamised ja ärid olid kraapinud kokku suured võlad, riigivõlg oli aga enne kriisi alla 10 protsendi SKTst – vaid murdosa Kreeka enam kui 100-protsendilisest koormast.
Lätlaste stoitsismi tugevdasid osaliselt kindlasti ka suhteliselt värsked mälestused palju hullemast majanduslangusest pärast NSVLi kokkukukkumist aastal 1991.
«Küllap tunnistas nii mõnigi endale, et teatud määral olime me kõik süüdi... et võtsime üha rohkem ja rohkem laenu, ilma igasuguse mõõdutundeta,» ütleb Veckracis.
Enamik näib nõustuvat peaminister Valdis Dombrovskise ja keskpanga väitega, et sisedevalvatsioon oli ainus võimalus. Lattide devalveerimine oleks nende sõnul turgutanud eksporti vaid veidi, kuna energiat ja materjale tootmiseks peab Läti importima – ja nende hind oleksid tõusnud.
«Ligikaudu 85 protsenti meie laenudest olid eurodes, seega oleks devalveerimine tekitanud tohutuid probleeme panganduses, samuti paljudele inimestele ja äridele,» lisab Dombrovskis.
Lati devalveerimise tagajärjel oleks ilmselt emigreerunud sama palju (võlgadesse uppuvaid) lätlasi.
Samas paneb väljaränne muretsema tuleviku pärast.
Migratsiooniekspert Mihails Hazans ütleb, et lätlased läksid välismaale tööle ka buumi ajal. Samas oli siiski tegemist üksikute pereliikmetega, kes lahkusid ajutiselt. Vahemikus 2004-2008 emigreerus keskmiselt 16 000 inimest aastas.
Pärast kasinuse käivitumist kerkis nimetatud number 40 000 peale aastas, haarates terveid peresid, paljud neist noored ja haritud – ning valdavalt ei väljendatud erilist igatsust tagasi tulla. Samapalju inimesi on lahkunud ka tänavu, kuigi majandus kasvab 4,5 protsenti ja töötus langeb.
«Kõrgesti haritud inimestel näis olevat selge ja helge tulevik, stabiilne töö,» ütleb Hazans. «Ja äkki koitis neile, et tulevik ei ole ei helge ega kindel.»
Ta hoiatab, et valitsusel võib minna raskeks tagada, et riigis oleks pensionisüsteemi finantseerimiseks piisavalt tööealisi elanikke – ning piisavalt töökäsi uute investeeringute tarvis.
Valitsus üritab stimuleerida sündimust ja toetada noori peresid. Kuid mõned lätlased kardavad, et sellest ei piisa.
«Ma kardan, et Lätist saab mingisugune vanainimeste põetushaigla, kust kõik noored ära kipuvad,» ütleb doktorant Ivars Indans. «Ma näen, kuidas väljarände kultuur maad võtab. Inimesed lõpetavad oma õpingud ega näe mingeid väljavaateid.»
Copyright The Financial Times Limited 2011.