Kreeka elab läbi oma kõige hullemat kriisi, isegi hullemat kui türklaste ajal, ütleb üks taksojuht . Põhiküsimus on: kumba säilitada, kas eurot või Kreeka elustiili? Ateenast vahendavad ajakirjanik Mikk Salu ja fotograaf Priit Simson.
Postimees Ateenas: Kreeka otsib süüdlasi
7. november 2011, 10:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole paremat elu kui Kreekas – see on esimene lause, mida Ateenasse jõudes kuuleme. Ütleja nimi on Stass, ta on taksojuht (aasta varem veel ehitaja, kuid majanduskriisi ajal ei ehita enam keegi), sündinud ja kasvanud Kasahstanis, aga kreeka juurtega ja kohe kui Nõukogude Liit langes, pöördus Stass esiisade maale tagasi.
Kreeka probleemide osas on Stassi vaated lihtsad ja konkreetsed. Esiteks on süüdi sakslased, tankidega nad ei suutnud Kreekat võtta, nüüd proovivad rahaga. Teiseks, Eesti peab Kreekat aitama, sest oleme üks ühine Euroopa pere. Ja kolmandaks, olukord on päris hull, sest esimest korda tuleb välja, et võlad on sellised asjad, mis tuleb tagasi maksta.
«Kujutate ette, kui jääte elektri eest võlgu, võib juhtuda, et elekter keeratakse kinni. Isegi türklased polnud nii julmad,» vangutab Stass pead.
Ropu suuga kurikaelad
Põgus ja ilmselt pealiskaudne pilk Ateenale ei näita majanduskriisi kusagil. Ka öösel on tänavad rahvast ja autosid täis.
«Vaadake,» viitab Stass kihavale elule. «Sellised me oleme, armastame jalutada, süüa, juua. Kui oleksime praegu mõnes Saksa linnas, siis oleks see inimtühi, sest neil on ainult arbeiten ja arbeiten (töötada ja töötada sks k – toim). Aga nad ei suuda meid kunagi muuta.»
Väikest ärevust hakkab siiski siin-seal silma. Näiteks kilpides ja gaasimaskides märulipolitseinikud tänavatel – mitte et praegu midagi toimuks, aga igaks juhuks. Tõsi, kui natuke hiljem hotelli ees meid röövida püütakse, pole politseinikke kusagil.
Õnneks lõppes vahejuhtum suhteliselt hästi: fotograaf, kelle käest fotokotti rebiti, kukkus küll maha, aga koti rihmast lahti ei lasknud, nii jäid ainsaks kahjuks purunenud objektiivifiltrid ja rikutud närvid. Pätid põgenesid, karjudes meile järele: «F… you! F… you!»
Järgmisel päeval õue astudes selgub, et hommik ei ole õhtust targem. Viiskümmend meetrit vasakul kontrollib politsei ühte isetekkinud tänavaturgu, müüjad (ilmselt albaanlased) jooksevad, soki- ja retuusipuntrad süles, politseinike eest minema. Viiskümmend meetrit paremal laseb narkomaanide punt samal ajal süstaldel käia.
See pole ehk märk majanduskriisist, vaid Kreekat laastavast immigratsiooniprobleemist, kuid Euroopas pole vist teist pealinna, kus südalinnas, mõnesaja meetri kaugusel parlamendi ja ülikooli hoonetest võid kohata kümneid avalikult süstivaid narkomaane.
Arvamused tänavalt
Sellise tervituse peale – sissejuhatus Ateenasse koosneb vene keelt rääkivast ja sakslasi vihkavast taksojuhist ning kahest röövlist-narkarist – on kerge tekkima eelarvamus Kreeka elu kohta. Tegelikkus pole siiski nii hull. Pühapäev ja soe ilm meelitab rahva välja. Kohvikud ja restoranid on inimestest pungil, vein voolab, lihalõhn hõljub üle tänavate, naerdakse ja aetakse juttu. Taamal Akropoli varemed, pankrotis riiki ei paista kusagil.
Tõesti-tõesti, esmapilgul näib, et pole ilusamat elu kui Kreekas. Lähemal vaatlusel on selles kõiges ilusas aga omajagu miraaži. Poodide vahel on jalutajaid palju, aga ostjaid vähe.
«Inimesed lihtsalt vaatavad, et end natukenegi õnnelikumana tunda,» räägib näiteks militaarpoe omanik Ballis. Varem pidas seda poodi tema isa, veel varem vanaisa.
Ballis on 31 aastat vana ja töötab seitse päeva nädalas, esimest korda oma elus tunneb ta, et asjad ei lähe paremaks. «Varem läks, kas või natuke, aga ikka paremaks,» ütleb ta.
Samasuguseid tundeid jagab ka Georgios Heliades. Ta on raamatukaupmees, kes pensionile lisa teenib (mees saab miinimumi 350 eurot kuus). Erinevalt militaarsest Ballisest, kes jagab kreeklaste seas populaarset arvamust, et sakslased on pahad, näitab Heliades näpuga hoopiski hiinlaste poole, kes kõiki asju liiga odavalt toodavad ja Euroopa poodnikke välja suretavad.
Peale raamatute on Heliadese hobiks vanakreeka keel; see, mida kreeklased praegu räägivad, on tema arvates kole, mees võdistab sellest rääkides lausa õlgu. Teiseks huvitab teda ka ajalugu, ühe huvitavama teooriana pakub ta välja, et maiade kuningad olid kreeklased.
Võib ju öelda, et tänaval ringi käies ja lihtsate inimeste arvamust küsides ei saagi kuulda enamat kui naiivsusi ja teiste süüdistamist. Probleem aga, mis välja paistab, on see, et Kreekas jõuavad samasugused arvamused ka tippu.
Mis vahet on näiteks taksojuht Stassil ja ajakirjanik Alexis Papachelasel? Tõsi, Stass sügab juttu ajades vasaku käega kubet ja ja vürtsitab seisukohti mahlakate roppustega, aga Papachelas on üks moodsa Kreeka arvamusliidreid, Kreeka kvaliteetmeedia lipulaevaks peetava ajalehe Kathimerini peatoimetaja, kelle tekstid on rafineeritud ja intelligentsed. Kui Papachelas aga Kreeka probleeme analüüsib, ei erine tema järeldused kuigi palju taksojuhi omast: süüdi on Euroopa, süüdi on Kreeka poliitikud, süüdi on Saksamaa ja Saksa pangad, kes Kreeka laenudelt liiga kõrgeid intresse küsisid.
Süsteemne ja enesekriitiline analüüs puudub täiesti, näiteks ei tule pähegi esitada küsimust, kas äkki polnud viga ahnete pankurite liiga kõrgetes intressides, vaid vastupidi – intressid olid hoopiski liiga madalad ja lasid kreeklastel liiga kergelt võlgu elada.
Eurost kümne küünega kinni
Ei tahaks tegelikult kreeklasi süüdistada. Nii on elatud ja saadakse vabalt elada. Ma pole tükk aega kohanud nii ehedat ja inimlikult lihtsat elurõõmu kui Ateena turul Dimitri Staypianottoulose silmades.
Mees laulab vaikselt rahvalaule (ta ei esine, laulab lihtsalt endale), keerutab näppude vahel palvehelmeid ja naeratab sügavalt. Temaga juttu ajanuna pole võimalik lahkuda ilma kingitusi vastu võtmata.
Aga mõned asjad lihtsalt ei sobi kokku ja üks selliseid paare võib olla ka euro ja Kreeka. Kreeklased ise eurost loobuda ei taha.
«Eurost ilmajäämine oleks katastroof,» võtab selle seisukoha kokku näiteks erukindral Ioannis Gyftakis, kes nägi meid tänaval inimesi küsitlemas ja astus juurde juttu ajama. Ta räägib muidu mõistlikku juttu, aga eurost kõneledes tabab ka kindralit mõttekramp.
Selge, et Kreekas on praegu palju jamasid. Ühel päeval teatab peaminister referendumi korraldamisest, mõni päev hiljem loobub sellest. Ühel päeval võidab peaminister usaldushääletuse, päev hiljem räägib juba tagasiastumisest.
Aga lõpuks on ka kõik see ikkagi pinnavirvendus, kriis on palju sügavamal, nii et selle lahendamiseks on vaja küsida Kreeka olemuse enda kohta. Kumba on tähtsam säilitada, kas eurot või Kreeka eluviisi?