Üksi maailma vastu

Georgios Papandreou

FOTO: A.Peegel

Kreeka peaminister Georgios Papandreou (59) oleks oma referendumiplaaniga seadnud riigi saatuse ühte täringuviskesse, kuid jättis tekkinud üleeuroopalise pahameele mõjul viske siiski tegemata. Meelemuutus ei säästnud teda aga vapustustest.


Jälgides Kreeka siplemist võlavõrgus ja üritusi olukorrast väljarabelemiseks siit Eestist, on enamasti näha üldplaan. Et nende võlg on hiiglaslik, et Euroopalt tahetakse saada võimatult suurt abi, sekka kurioosseid näiteid rahahädas riigi priiskavast käitumisest.

Eesti poliitika puhul on just täpselt vastupidi – jälgida saab kõige mikroskoopilisemaidki liikumisi, kuid suurt pilti toimuvast on keeruline haarata ja seda on hoopis lihtsam otsida mõne välismaise vaatleja hinnangust.

Selle erinevuse najal tekivad ka meie raskused mõista Kreeka poliitilise elu hoovusi ja tolle lava tegelaste käitumismotiive. Kui Kreeka peaminister Papandreou esmaspäeval oma referendumiplaaniga välja tuli, haarasid kõik peast kinni: «Mis see siis nüüd on?»

Kuid ega tegu olnudki millegi väga müstilisega, lihtsalt üks keerukas seisus poliitik otsis väljapääsu oma poliitilisest piinapingist. Ühelt poolt paljude valitsuste ajal tekkinud võlakoorem, mille kahandamiseks kergeid lahendusi teada ei ole, teiselt poolt pealesunnitud kärpepoliitika tõttu miinimumini kahanev populaarsus ja legitiimsuse puudus.

Referendumit Euroopa uue abipaketi heakskiitmiseks ei olnud vaja kellelegi – ei doonoritele, ebakindlust vihkavatele rahaturgudele ega kreeklastele endile, kelle saatus oleks vastutustundetult seatud ühele kaardile. Kuid hädasti oli midagi sellist vaja poliitik Georgios Papandreoule, kes otsis või lausa nõudis toetuspinda, mis lubaks peaministrina jätkata.

Lugesin läbi peaminister Papandreou kiirelt kuulsaks saanud kõne, mille ta pidas 1. novembril Kreeka valitsuskabinetis. Esinemises leidub hulk kauneid sõnu, kuidas referendumi abil näidatakse kogu maailmale, kui demokraatlik on Kreeka valitsus ja seda juhtiv erakond, kuna küsitakse Kreeka rahva hinnangut ja otsust. Et rahvas peab toimuvat laialdaselt mõistma ja selles osalema.

Samas argumenteeris Papandreou innukalt selle vastu, et uus poliitiline konsensus sünniks valimistel: «Valimised, head kolleegid, tähendaksid meie kohustuste vältimist.» Uus valitsus võiks ju saada valimistel hoopiski ebaselge mandaadi.

Kõneldes sellest, kuidas võiksid referendumiplaani vastu võtta Kreeka rahvusvahelised partnerid, läks Papandreou oma kõnes lausa blufile: «Nad olid sellest võimalusest väga hästi teadlikud ning austavad ja toetavad meie riigi pingutusi.»

Tegelikkus oli umbes 180 kraadi vastupidine – Kreeka peaministri referendumiplaan tabas Euroopa riigijuhte välguna selgest taevast, keegi ei uskunud temalt sellist mängurlust. Rahvahääletus olnuks täiesti ebaloogiline juba seepärast, et referendum toimunuks vaid ühe faasi kohta Kreeka võlakriisi lahendamisel.

Olles juba oma demokraatliku rahvaesinduse otsusel suured rahasummad vastu võtnud, oleks Kreeka valija pidanud langetama nüüd ise otsuse selle kohta, kas üks summa ja ühed kasinusmeetmed veel kinnitada. Tegemist olnuks pigem väljapressimisega Kreeka rahvalt, kus juhtivad poliitikud otsinuks demokraatia sildi all indulgentsi oma tegevusele.

Papandreou seisukorda ja tööjärge ei ole muidugi põhjust kadestada – tuntud ja teeneka poliitikute dünastia esindajana ei suutnud ta ilmselt taluda mõtet võimalikust läbikukkumisest ja lahkumisest.

Tegelik läbikukkumine selgub siiski hoopis mujal – kas Kreekal õnnestub rahvusvaheliste toetajate abil majandusolukorda stabiliseerida ja võlakoormat alandada? Kas see saavutatakse Papandreou või kellegi teise juhtimisel, on päris väheoluline küsimus – nii meie, Saksamaa kui ka Kreeka lihtinimese seisukohast.
 

Tagasi üles