Keskkonnakaitsja: kauboikapitalistliku mõtlemisega ettevõtjad võivad minna põrgusse

Maria Wetterstrandi südameasi on leida argumente, mille abil veenda kasumi teenimise eesmärgil loodud ettevõtte juhte tegema otsuseid, mis suurendavad kulutusi, ent on jätkusuutlikkuse seisukohalt ülimalt vajalikud. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

• Maria Wetterstrand oli aastatel 2002-2011 Rootsi Rohelise partei juht
• Pärast poliitikast taandumist keskendub ta peamiselt ärisektori kestlikkusele
• Tal on Rootsi Göteborgi ülikooli magistrikraad bioloogi erialal
• Ta elab ja töötab nii Stockholmis kui ka Helsingis

Maria Wetterstrand (44) on üks peamisi eestkõnelejaid Rootsis toimuvatel keskkonna ja kestliku arengu teemalistel debattidel, millega ta on tegelenud üle 20 aasta. Suur osa ettevõtjaid küll tunnistab, et jätkusuutlik ettevõtlus on midagi, mida nad peaksid tegema, kuid siiski astub Wetterstrandile käed ristis vastu, kehitab õlgu ega tee keskkonna säästmise nimel midagi.

Wetterstrand leiab, et kui meil oleks võimalik ajast ette rutata ja rääkida oma lastelaste lastele, millega me täna tegeleme, oleksid nad päris vihased. «Meie lapselapsed ütleksid, et meie tänane tootmine ja tarbimine on kauboikapitalistlik, mõeldes vaid sellele, kuidas iseenda tagumikualust mugavalt tunda. See, kuidas järgmised põlvkonnad pärast meid hakkama saavad, meid ei huvita,» ütleb ta.

Wetterstrand leiab, et praegu on maailmas kõige suurem probleem globaalne soojenemine, mistõttu on transpordi- ja energiasektoris fossiilsete kütuste põletamise vähendamine tema sõnul üks olulisemaid asju, millega täna peaksime tegelema.

Mida me teha saaksime?

Probleem on selles, et me ei ole ikka veel muutnud mõtteviisi, mida ja kuidas me toodame ning tarbime. Me ei adu, et ettevõtlusel on põhiroll keskkonna muudatuste edendamisel ja kodanikele kestlikuma elu võimaldamisel. Ettevõtjad peaksid põrgu minema oma kauboikapitalistliku mõtlemisega, et raha võimalikult kiiresti kätte saada ja mitte huvitudes sellest, mis neist lastele maha jääb. Asi on suures plaanis meie mõtlemises kinni.

Kas ettevõtetel tasub ära olla rohelise mõtlemisega ja otsida taastuvenergia võimalusi, kui samal ajal konkurendid seda ei tee?

Tasub, aga mitte kohe. Säästlik investeerimine maksab kõvasti rohkem ja kasumisse tulla on alguses väga raske. Pikas perspektiivis tasub roheline mõtteviis ära ja võimaldab ettevõtetel olla vastuvõtlik tulevastele keskkonnaregulatsioonidele.

See võib maksta küll väga palju, kuid mis äri me saame üldse tulevikus teha, kui maailma kliima soojeneb. Me võime olla head majanduslikud mõtlejad, kuid me ei ole head globaalses majanduses. Kui ettevõtte kasu on meie jaoks tähtsam, kui maailma kasu, siis me teeme suure vea.

Kuidas sa suunad ettevõtjaid keskkonna peale mõtlema?

Kõigepealt ma ähvardan neid, siis ma üritan inspireerida neid ja seejärel püüan leida nendega koos alternatiivseid lahendusi.

Mida sa ütled neile?

Esiteks ma ähvardan neid poliitiliste piirangute ja keeldudega. Näiteks tulevikus on keskkonnamaksud ja piirangud suuremad. Vaesemates riikides odava tööjõu, sh lapstööjõu kasutamine võib tuua meediaskandaali, mille tõttu kaotatakse ka kliente. Inimesed muutuvad tarbimisel järjest teadlikumaks ja teevad valikuid. Samuti pole halva mainega ettevõttesse kerge saada tööjõudu.

Siis ma üritan neid inspireerida ja öelda, et nad võivad olla ise osa positiivsest maailma muutusest. Kui nemad valivad tee, et teha kasvõi väike samm keskkonna heaks, siis see juba muudab palju.

Ja kui mõni ettevõtte on tootmise viinud vaesesse riiki, kus tööjõud on alamakstud, siis üritame leida viise, kuidas neile rohkem maksta. See loob sealsetele töötajatele parema elu, naised saavad omakorda rohkem panustada oma peredele ja laste haridusele. See aga omakorda arendab nende riikide majandust ja loob paremad võimalused.

Oluline on aru saada, et inimeste käitumist ei ole võimalik muuta ainult informatsiooniga. Alati peaks olema alternatiivne võimalus. Kui fossiilsete kütuste kasutamine on ettevõtte põhiline sissetuleku allikas, siis ma aitan järk-järgult tootmisprotsessi muuta ja leida võimalusi biokütusele ja energiasäästlikele lahendustele.

Isegi kui muudatus on väike, panen ma selle ettevõtjatele lauale ja näitan, kuidas on seda varem tehtud ja mis pikas plaanis toob kasu. See annab võimaluse olla tulevikus õigel turul.

Kas ettevõtjad usuvad sind?

Umbes viis ettevõtjat kümnest istub käed risti rinnal ja arvab, et ma olen rumal. Paljud katkestavad ka mu telefonikõne, kui ma neile helistan. Nad teavad, et see on midagi, mida nad peaksid tegema, aga nad ei ole veel alustanud. Mõned kehitavad ka lihtsalt õlgu ja jätkavad vanaviisi. Tihti öeldakse, et vahet ei ole, me teenime tulu ja kasvatame riigi majandust. Arvatakse, et ollakse vaid üks ettevõte tuhandete seast, mis ei mängi laias plaanis keskkonna kujundamisel suurt rolli.

Mida suuremaks ettevõtted kasvavad, seda laisemaks nad muutuvad. Aga kui nad järk-järgult asjast mitmelt poolt kuulevad, siis küll nad lõpuks ennast vaikselt liigutama hakkavad. Mõned inimesed muutuvad ähvarduste peale, mõned sellest, et nad näevad kellegi eeskuju.

Paljud ettevõtted juba panustavad kestlikule ettevõtlusele. Vähemalt nii nad kirjutavad oma kodulehel.

Nad ütlevad, et me nõustume ja järgime kõiki keskkonnaregulatsioone. Seega ei tee nad suurt rohkem midagi, milleks nad on kohustatud. Kui aga tuleb näiteks uus ELi keskkonnaregulatsioon, ei suuda ettevõte olla enam konkureeriv. Tehakse vaid nii palju, et olla kohandunud praeguste seadustega. Aga alati peaks olema natuke piirangutest ees ja mõtlema tuleviku peale, et ka hiljem probleeme vältida.

Tihti arvatakse, et vastutustundlik ettevõtlus on raha annetamine. Samal ajal, kui annetatakse heategevuseks raha, kasutatakse tootmiseks ikka vaeste riikide odavat tööjõudu. Heategevus on oluline, aga kui raha antakse korvpallitiimile selleks, et eesreas istuda, siis peaks natuke järele mõtlema.

Arvamusfestival 2018 demokraatia ala. Maria Wetterstrand. Foto: Dmitri Kotjuh / Jarva Teataja

Kui sa oleksid globaalne keskkonnaminister, mida sa tänases poliitikas muudaksid?

Ministril on küll äärmiselt vähe võimu, kuid ma teeksin nii, et pärast 2025. aastat ei oleks enam lubatud müüa uusi autosid, mis sõidaksid fossiilkütuste toel. Fossiilsete kütuste kasutamisele määraks ma riikide tasandil suured keskkonnamaksud, mis muudaksid ka taastuvenergiat kasutavad ettevõtted konkurentsivõimelisemaks. See oleks kindlasti üks olulisem muudatus.

Tõenäoliselt kestaksid mu kehtestatud keskkonnamaksud vaid mu ametiaja lõpuni. Seda näeb kahjuks ka tänases poliitikas, et otsused kestavad vaid ametiaja lõppemiseni. Ma püüaksin teha kokkuleppeid ja mõjutada poliitikuid mõtlema selliselt, et otsused ja muutused oleksid pikaajalised ja püsivad ka pärast ametiaja lõppu.

Ma usun, et juba etteruttavalt peaks arvestama tehnoloogilise arenguga, mis võimaldab raha teenida ka planeeti päästes. 70ndatel kirjutatud ulmekirjanduses räägitud infotehnoloogiat ei kujutanud tollal mitte keegi ette – see oli vaid ühe kirjaniku kujutlus. Kas siis ei või olla, et ka tänapäeva ulmekirjanike fantaasia ei võiks olla 50 aasta pärast tõsi. See tähendaks, et meid ootab ka poole sajandi pärast ees suur tehnoloogiline revolutsioon.

Millised ulmelood on praegu need, mis võiksid olla poole sajandi pärast tõsi?

Ma usun, et üks olulisem on taastuvenergia revolutsioon. Ei tasu jääda kasutama fossiilkütust, mis on väga tõenäoliselt varsti aegunud.

Muudatused peavad tulema ka transpordi ja toidutootmise sektoris. Juba praegu räägitakse sellest, kuidas näiteks toota liha laborites. Kui maailmas jätkub lihatootmine nii nagu seda tehakse praegu, siis me seisame varsti suure probleemi ees. Meil lihtsalt ei jätku selleks ressurssi.

Räägitakse ka, et linnaaedades hakkab olema rohkem kasvuhooneid, et kasvatada puu- ja juurvilju. Inimesed võivad olla ka lahti ühendatud suurest elektritarbimisest, sest igaühel võib olla katusel oma päikesepatarei, mis majapidamise energiatarbimise ära katab. Ja kui elekter toodetakse katusel, siis ei ole võimatu, et sellega saaks laadida ka autot.

Ma küsisin kunagi ühelt naftafirma juhilt, kes hakkas investeerima biokütusesse, et mispärast ta seda teeb. Ta ütles, et me ei tea kunagi, mis tulevikus saama hakkab ja seetõttu ei saa kõiki mune ühes korvis hoida. Ja pärast hetkelist pausi ütles ta mulle, et siiski on üks põhjus veel:

«Mul on lapselapsed. Ma tahan vaadata neile silma ja öelda neile ausalt, millega ma tegelen.» Ja see oli tema kõige tugevam argument – ta tahab olla osa muutusest, mis loob maailma paremaks kohaks – ma usun, et see argument mõjub kauboikapitalistidele laastavalt.