Tallinna Vesi väikeaktsionärid on võetud pantvangiks

Paavo Kangur

FOTO: Peeter Langovits

Paar päeva tagasi läksin koju peale õhtust sörkjooksu ja tahtsin ennast pesta aga vett ei olnud. Jälle mingi avarii.  Varustuskindlus on üks osa veeäris, kuid asja juurde.

Minu onu on vahelduva eduga oma isikliku mikroskoopilist stabilisatsiooni fondi või mini-mini kriisifondi tõstnud ühest dividendi aktsiast teise. Eesti Telekom oli väga korralik dividendi aktsia, ka Saku Õlletehas maksis veidi dividende, üks aasta isegi väga hästi.

Kui mõlemad ettevõtted börsilt lahkusid, jäi Eesti turule vaid üks dividendi jagaja – Tallinna Vesi AS. Ta oli tunduvalt kehvem dividendi maksja kui Eesti Telekom, kuid ometi on seda ettevõtet tabanud nõiajaht, et elavat nagu klientide kõhnukese rahakoti arvel.

Nii külastas pensionärist onu minu ema, kes on ka pensionär ja ASi Tallinna Vesi klient. Ta hinges kripeldas, et äkki üritab ta oma lihast õde röövida, toetades oma rahakotiga veemajanduse arengut. Ema kuuarved jäid sinna 12 euro ja 1 euro vahepeale. Suvine tarbimine oli väga väike, sest valdavalt elati soojadel kuudel suvilas. Nii ületas isegi fonoluku kulu veearvet.

Onu isiklik veearve on palju suurem ja enamuse moodustab sellest fekaalivedu. Ei ole teda veel õnnistatud kanalisatsiooniga, kuid see ei ole hetkel tähtis.

Teeme väikse arvutuse. Tallinna Vesi 2011. aasta 9 kuu tulu oli 38,2 miljonit eurot.

Kui võtame oletuse, et Tallinnas on 70 000 pensionäridest perekonda kuu arvega 10 eurot, siis saame nende 9 kuu makseks 6,3 miljonit eurot, mis moodustab 16 protsenti ettevõtte tuludest. Samaaegselt oli ettevõte kulud 15 miljonit eurot, mis lubab oletada, et väikeklientidele makstakse peale ja kindlasti ei saa nende arvel aktsionärid mingit tulu.

Tulu ei saa aktsionärid kohe kindlasti, sest tänaseni pole makstud dividendid katnud aktsia hinna langust. Ahnuses oleks Tallinna Vesi aktsionäri süüdistada tõeline patt, sest tänaseni on nad tarbijale vaid peale maksnud. Onu isikliku investeeringu tootlus Tallinna Vesi aktsiasse on selgelt negatiivne ja viimase kuue kuu kaotus on olnud miinus 28 protsenti ja ennekõike tingitud konkurentsiameti täiesti jaburatest avaldustest. Tervikuna on ta iga talle kuuluva Tallinna Vesi aktsia pealt kaotanud ligi 3 eurot.

Ta tunneb, et teda on võetud pantvangiks enamusaktsionäri ja riigi vahelises vaidluses ja ta ei tea, kas peab pöörduma välisminister Urmas Paeti ja kindral Rifi poole või hoopis õiguskantsleri poole. Ka kevadisel aktsionäride koosolekul pidasid valdavalt pensionäridest Tallinna Vesi väikeaktsionärid üleval end väga vaguralt ja tundsid muret, kas konflikti on võimalik vähendada või ära hoida.

See on nõme, et röövida pensionäridest väikeaktsionäre ja teha kingitus kellelegi teisele. Jääb mulje, nagu tahaks riik teha ühtede pensionäride arvel teistele heategu või soovitakse hoopis meeldida Lääne suurtele hotelliketile, kes on investeerinud Tallinna ja restorani omanikele, kes müüvad vanalinnas 7 euroga kannu õlut.  Kellele tahetakse teha kingitus?

Miks on konkurentsiamet põletanud Tallinna Vesi aktsionäride vara mahus 133 miljonit eurot (ettevõtte turuväärtuse langus perioodil 2007-2011) ja kes selle eest vastutab.

Kuid oletame, et peale konkurentsiameti tsirkust õnnestub pensionäri vee arvet ühe euro võrra kuus vähendada, siis minu ema saab võitu mahus üks purgiõlu kuus. Seda on liiga vähe, et müüa oma hääl valimistel, kui samaaegselt näiteks soojuse hind kasvab 40 protsenti. Fortum just teatas soojuse hinna 40-protsendilisest tõusust.

Oletame, et ema maksab soojuse eest 90 eurot kuus ja see tõuseb veel 36 eurot. Seega üritatakse talle kinkida üks euro ja teise käega röövida 36 eurot. Jabur. Jabur. Erakordselt jabur. Absoluutne riiklik küünilisus.

Välis-Eesti ajakirjanik Priit Vesilind on öelnud, et soome-ugrilastele meeldib sublimatsioon, ehk asendustegevus. See, mis toimub veehinna ümber, on tõeline näide asendustegevusest, eriti kui vaadata üles lendavaid soojushindu ja kõikvõimalikke halduskuludeks kogutavaid summasid üüriarves. Majandusministeerium tahab teha näo, et nad hoolivad ja teevad midagi kasulikku, kuid tegelikult põletavad nad vaid maksumaksjate ja aktsionäride raha. Ja ereda leegiga.  See on ainult sublimatsioon ja valijate lollitamine millega nad tegelevad.

Teine variant on see, et ei ole sublimatsioon, vaid hoopis organiseeritud kuritegevus.

Jüri Mõisa ajal Isamaaliit müüs lollikestele veefirma aktsiaid ja nüüd lüpsab Isamaaliidu teine üksus neilt raha. Klassikaline maffia skeem: meelita ohver lõksu ja lüpsa paljaks.

Isamaaliit võiks selle tsirkuse lõpetada ja teatada savisaarelikult, et tehtud ning raporteerida veehinna tõusu peatamisest. Kuid milleks see agoonia, milleks see konflikti pikendamine. Las tuuleveskid töötavad edasi.

Tagasi üles
Back