Rhodose vaikelu

Iidne kaubanduslinn Kamiros, mille varemete väljakaevamist alustasid itaallased 1930ndatel.

FOTO: Tiina Lang

Hotellid Rhodosel ei ole enam nagu mesilastarud turistidest tulvil ja vaatamisväärsused uudishimulikest koormatud. Sestap mõjub saar meelitavalt privaatsena, meenutades samas langetatud purje, mis jõulist pärituult ootab.

Rhodose rahvusvahelisest lennujaamast Diagorast saare tähtsaima linna – Rhodose poole sõites ääristavad teed mitmes mõõdus ja ehitusjärgus lõpetamist ootavad eriilmelised objektid, mille seinte kohal kõrguvad kraanad nagu hiigelkured, nokad tuimalt rippu.

Jääb mulje, et kohe ilmub nurga tagant välja kamp tunkedes töömehi, kes liiga kauaks siestat pidama jäänud, ja elustavad seisatud mootoritega masinad. Aga seda lootust ei ole, sest uinunud objektide ümber vohavad ohakad ning mõnel pool on märgata poolikut ehitust päästa püüdvaid «sale»-silte. Sarnast pilti näeb saarel esmajoones piirkondades, mis on lähiminevikus suurt õitsengut tõotanud.

Esimest korda külastasime Rhodost 2010. aasta oktoobrikuu kolmandal nädalal. Vaid seitse kuud hiljem, juuni teisel nädalal, taas sama teekonda läbides on näha, et ehitustel trooninud raudsed masinad on enamasti kadunud – lootus poolikuid, vähem või rohkem uhkemaid ja võimsamaid hooneid lõpetada on kadunud.

See kehtib ka Rhodose ja Lindose linna vahelise kõpitsetava teelõigu kohta, mis pole enam kui poole aastaga kuigivõrd edenenud. Jah, puhkajana kannatab selle jupikese ukerdamist ära, aga kohalikuna? Ehk ärrituks või lööks meelerahu säästes käega?

Kolymbia kontrastid
Meie keerame aga remondist tõkestatud teest vasakule, mööda eukalüptialleed idaranniku-äärsesse Kolymbiasse – oaasi, mille rohelust turgutab ligi saja-aastane itaallaste loodud niisutussüsteem, saades oma vee mõne kilomeetri kaugusel asuvast seitsmest allikast. Siin on suuri oliivisalusid ja veel tiksuvaid talupidamisi, uitavaid kitsekesi ja lambakarju.

Mõni iidne talukoht ühes endisaegset hiilgust ilmutava kivimajaga on maha jäetud. Peauste-esiste toekate kivisammaste, mis umbunud väänkasvudesse ja viinamarjaväätidesse, vahel vonklevad sisalikud ja ähvardavalt kähisevad metsikud kassid. Potid-pannid vedelevad majasopis leivaküpsetusahju kõrval rohus, justkui ootaks mõnd hullu restauraatorit, kes maja uuele elule upitaks.

Siinsamas avastasime ka endise vangla, mis sarnanes pigem rüüstatud-lagastatud sõjaväeosaga, kust esmatarvilik minema tassitud ja vähem tarvilik laiali pillutud. Metallilaga, klaasikildude ja kummijäänuste keskel troonis värviline karussellkiik – vanglas sündinud lastele? Ja selle läheduses aianurgas heldus- ja härdushetkedeks pisike kirik nagu kindluskants põgenevale hingele –, avatud ja vastukaaluks ülimalt hoolitsetud: värsked lilled, tärgeldatud pitsääristusega linad, küünlad ja pühakute ikoonid, mis oma pühas puutumatuses kasuhimus käsi talitsesid.

Osa Kolymbia merelähedasi ahvatlevaid kinnistuid on ohverdatud hotellidele – kuurorti hakati arendama alles mõne aasta eest. Siinsel metsaste mägedega ja Egeuse kiviklibuse rannaribaga tasasel maalapil on hulgaliselt kenasid luksushotelle ja apartemente, millest enamik pakub «kõik hinna sees» teenust. Seetõttu polegi põhjust lõuna- või õhtusöögil mõnd kohalikku taverni testida, sest kõik on ju niigi rikkalikult ja otsinguvaevata olemas.

Samas paneb see kohalikud, kes palgatöötajatena hotellitööl ringi ei sebi, üsna nukrasse olukorda – olgu lõunane või õhtune tühjade kõhtude tipptund, siis küla söögikohad on üksnes ootel. Heal juhul leidub mõni kunde. Lauad on küll netilt kaetud, küünalde või värviliste elektrivanikute võbeluses, kutsuva kreeka muusikaga ja maakoha mõistlike hindadega, aga ei mingit melu.

Osa neist on seetõttu hingusel, vaid väravapostil rippuv tahvel käsitsi kritseldatud menüüga viitab endisele restoranile. Paljud kohalikud tränipoed, pleekinud markerijoon kuulutamas 50-protsendilist allahindlust, meenutavad oma tühjuses hüljatud klaasseinaga konteinereid.

Neid on siin kui raharingluse hiilgusaegade tunnismärke üksjagu – nii mõnigi on püüdnud kaubitseda mõttetute vidinatega, mis kodus esimese koristuse käigus prügikasti lendavad. Ja kui päikesest oimetu turist enam arutult ei laiuta, jääbki nipskolu riiulitele luituma. Kuid üksnes tolmupühkimisega kassat ei täida ning leivalauda ei kata.

Sularaha, palun!
Lihtsad õlle- ja kokteilibaarid, kus omanikud pole taibanud või pugerik koht võimaldanud seinasuuruseid LED-ekraane üles panna, on samamoodi pimedad ja hüljatud. Hooajakunded suunduvad küla suurimasse spordibaari, kus lisaks hiidekraanile plingivad plasmatelerid igas nurgas, võimaldades eri rahvusest fännidel vaadata meelepäraseid spordiülekandeid, milleta nad oma elu ette ei kujuta.

Punti kogunenud mehed tellivad tundide jooksul ikka mõned joogid – väike õlu viis eurot –, ent krediitkaardiga maksta ei saa, olgu summad arve sulgemishetkel millised tahes. Sularahaeelistust võis kogeda teisteski kohtades – olgu Rhodose keskuses või magistraali-äärsetes poodides, kus mõneteist eurost ostu või arvet kaupmees kaardiga maksta ei lasknud, kurtes, kuis pank liiga suure protsendi endale kahmab ja tema kannatajaks jääb.

Kui sügisel süüdistasime Kolymbia äride letargias või surmas turismihooaja lõppu, uskudes, et kevad lööb taas suletud uksed avali, siis suve hakul tõdesime, et olime eksinud – turistide hordid on taandunud. Polnud siin vaatamata toredatele oludele hotellikompleksid sugugi täis, mis iseenesest oli puhkajale boonuseks – hilisõhtuses mahedas soojuses võis baariterrassil istuda vaid paar-kolm laudkonda, kelle soove üks kelner nõrkemata kuulata jaksas.

Säästuhuvist oli rannarajooni tänavate ja hotelliaedade külluslik valgustus osaliselt välja lülitatud. Samas hotellid – ka need, mida üle aia kiikasime –, on endiselt ülimalt hoolitsetud, seepärast päikesenautlejad peesitasidki oma terrassil või basseinide ääres, kuigi hotelliaia taga loksus kümblussoe meri erinevate lustiharrastuste pakkujatega...

Ent raha- või motivatsioonipuudusest polnud kruusast randa kaua puhastatud – jäätisepaberid lendlesid tuulelohedena ja plastpudelid-õllepurgid kolisesid tuulekelladena vastu kive. See ei olnud siiski õnneks igas rannas nii.

Ohtralt soovitatud Haraki ranna lähedal kaljude vahel lahesopis asuv Agat­hi rand – peene heleda liiva, laudteede ja kümblejate hüveolu teenustega – on võrratu oma looduslike vaadete ja värvide kontrastis. Ühele sealsele kaljupealsele ehitatud kenale kahekorruselisele hotellile on laienduseks ehitatud kaks samasuurt maja, ent nii esimese renoveerimine kui järgmiste ehitustööd osutusid liiga suureks suutäieks.

Panoraamvaatega võluvad suured rõdud võiksid ambitsioonika arendaja äriplaani vunki lisada. Nüüd tundsid hoonest rõõmu vaid päikesevarju ihkavad kitsed ja lambad, pudistades mosaiigiks põrandale ohtralt pabulaid.

Vältimatud turistimagnetid
Rhodose võlu ja huviväärsused avanevad seal autoga (odavaim rent kolmeks päevaks 65 eurot) ringi sõites. Kitsukesed mägiteed on võrreldes meie sõrestikke meenutavate maanteedega väga heas seisukorras, tasuta parkimiskohti leidub Rhodose vanalinna müüride taga ja teetähiseid võib üldjuhul usaldada.

Tõsi, mägedesse varjunud kloostrid, millele kaardid ja sildid teel viitasid, jäid otsideski nähtamatuks. Aga kui mõnda oma kinnismõttelist kohta üles ei leia, siis ootel on neid veel trobikond, millest ainuüksi kahe – Rhodose vanalinna ja Lindose – pärast tasub saarele lennata.

Idaranniku Lindose ehitasid doorialased sadama äärde ja mäe jalamile 12. sajandil eKr nagu varjatud laeka, millest 7. sajandiks oli saanud Vahemere piirkonna kaubanduse ja laevanduse keskus.

Linna sissepääsuks on vaid kitsas tänavasuu otse kalju kõrval, mida ummistavad eeslid – linna liiklusvahendid – koos ajajatega. Ämblikuvõrguna mäkke kulgevat, juuspeente tänavate ja nutikate kriitvalgete terrassmajadega (milles üllatuseks isegi aialapp) Lindos on osavalt ja lummavalt kokku pakitud, armas ja eripärane.

Kaljutipul, 160 m linnast kõrgemal, seisab kroonina akropol 13. sajandist kindluse ja mitmete templitega, kuhu mööda treppe vantsib tunniga, aga tublide eurode eest jõuab kiiremini eesliga.
Visuaalseks magnetiks on Rhodose vanalinn aastast 408 eKr, ümbritsetuna bütsantslaste neljakilomeetrisest bastionide ja tornidega kindlusmüürist, kuhu pääseb nagu hiir seitsmest eri suuruses väravast.

Kuigi UNESCO pärandisse kuuluv, on osa Euroopa suuremast ja haruldasemast vanalinnast, mis peamiselt pärit 14.-15. sajandist ning mida valitsesid türklased aastatel 1525–1912, üsna kurvas seisus: kivihunnikuks pole see veel pudenenud tänu sellele, et nende majade varisevaid müüre toestavad prussid, laudised ja latid.

Samas on seda keskaegset pärandit tõesti palju ning raha liiga vähe, et jaksaks kõike taastada ja vuntsida – samal moel nagu vanalinna südakvartalit, mis poodide ja restoranide päralt.

Aga siin ringi kolades on kael õieli ja silmad väravapraos ka sellel, kes kuigivõrd arhitektuurist huvitatud ei ole – kõik need sisehoovid, arkaadid, rõdud, eendid, kivivapid lisaks Castellole ja Suurmeistrite paleele, Suleimani mošeele ning muudele olulistele tähistele lihtsalt sunnivad seisatama ja vaatama, kuni lõpuks janus ja väsinuna kuskile välirestorani viivuks maha istud.

Kõik siinsed muuseumid pole üllatuseks sugugi tasulised, kuigi isegi võiks. Ja ehkki iga turist toob käivet, siis tädikesed kassades ilmutavad omaalgatuslikku lahkust – lapsed, kuigi gümnaasiumiealised, lasti heldimusest piletita Rhodose ühe vanema linna, 6. saj eKr pärit Kamirose varemeid uudistama.

Seega ei sööbi Rhodosel tunne, et oled vaid tasku pistetav kuldmünt nagu Egiptuses või Tuneesias, keda vilavate silmadega jahitakse. Esmajoones jäävad meelde iseäranis kaunites kohtades ehitised nagu Kalithea termid, mille sajandi eest teaduslikult uuritud vesi väidetavalt eripäraseid haigusi – artriiti, rasvumist, malaariat, diabeeti, astmat jms ravivat.

Ja uudsed kogemused – Epta Piges ehk seitsme allika juures tuleb Rohelise järveni jõudmiseks hanereas läbida paljajalu kivise põhja ja karge allikaveega ühesuunaline ülikitsas 186-meetrine tunnel, mis oma lõppematus pimeduses meeli ja mõtteid mõjutab ning samas nõrganärvilistel paanikahooge tekitab, kuigi tagasiteed pole.

Ja hästi sümpaatsena mõjub, et vaatamata ilmsele vaikelule, mis juukseid mustast halliks värvib, ei ripu kohalikud takjana su küljes, vaid nohistavad omaette, jättes turistile viisakalt hingamisruumi.

Tagasi üles