Arnout Lugtmeijer – buldogi haardega firmajuht

EOS-i äri ei ole kuigi glamuurne: torud, mahutid, hiiglaslikud tankerid, kuid selle kasumlikkus on suur.

FOTO: Toomas Huik

Eelmise sajandi 90ndate alguses Eestisse Hollandi kalafirma raha järele saadetud, ent kogemata ligi 20 aastaks siia pidama jäänud Arnout Lugtmeijerit peetakse sihikindlaks, isegi raudse haardega inimeseks, kelle eesmärgile orienteeritus on loonud Eesti ühe väärtuslikuma firma.

Kohtun Arnout Lugtmeijeriga Tallinnas Regati puiesteel asuvas Vopak E.O.S.i peakontoris. Kuigi avarast koosolekuruumist on hea vaade merele ning sadamas ootavatele jahtidele, tunnistab hollandlane, et aega, mil istuda ning aknast välja vaadata tema äris ei ole.

Välislähetused, laiendamisplaanid ja igapäevane äri hoiavad mehe pidevalt liikumises, nii et pean vist tänama õnne, et enne ajakirja trükkiminekut üldse jutule saanud olen.

Intervjuu toimub inglise keeles, vaatamata sellele, et eesti keelt räägib loo peategelane samuti, loeb eestikeelseid lehti ning suudab ka laste kodutöid parandada.

Kõik oli hall
Kuigi Lugtmeijer on rahvuselt hollandlane, on ta selles riigis suhteliselt vähe aega veetnud. Pidevalt ringireisivate vanemate lapsena on tal olnud võimalus elada mitmetes erinevates riikides. Alles täiskasvanuna õnnestus tal pikemaks ajaks Hollandisse püsima jääda ning kuus aastat Delfti Tehnikaülikoolis õppida.

Ka pärast ülikooli lõpetamist ei suutnud ärimees paigal püsida ning töötas erinevates meresüvendamisfirmades Austraalias, Hongkongis ja Nigeerias.

1994. aastal astus Lugtmeijer esimest korda Eestimaa pinnale.
«See oli nagu mustvalge film. Kõik oli hall. Igat sorti halli oli esindatud!» meenutab ta nüüd. Hollandlase ülesanne oli lihtne: selgitada välja, kuhu raha läinud on.

«Ühel ülikooliaegsel sõbral oli suur kalastusfirma Hollandis. Nad tegid äri ka Nõukogude Liiduga ning neil oli pärast iseseisvumist äri Eestis. Mina tulin siia ülesandega, et aru saada, mis siin toimub. Firma oli siia palju raha pannud, aga mingit raha tagasi ei saanud,» räägib ta aeglaselt, näppude vahel suhkrupakikest keerutades.

«Tulin mõttega, et kahe või kolme aasta pärast liigun edasi,» sõnab ta kerge muigega. Seda muidugi ei juhtunud. «Siinne keskkond oli iseseisvuse algusaastatel eriti väljakutsuv. Kõik, kes riiki juhtisid, olid minuvanused, oli väga põnev aeg. Kõik tegutsesid hoolega.»
Üks asi viis teiseni ning üsna pea leidis soojast Aafrikast külma Ida-Euroopasse sattunud välismaalane end ehitamas kütuseterminali.

Erastas Eesti Kütuse
«Ostsime ära Eesti Kütuse. Meil oli neli terminali ja 30 tanklat,» räägib firmajuht. Et tanklatest ei olnud investorid tol ajal huvitatud, müüdi jaeäri pooleteise aasta pärast maha Shellile, kes niiviisi Eesti turule sisenes. Lugtmeijeri ülemustele jäi terminal.

«Nii need aastad mööda läksid, pidevalt oli uus asi käsil: müüa tanklad maha, ehitada terminal, laiendada terminali. Nüüd, mitu aastat hiljem oleme siin suure terminali ja raudteevedudega.»
Praegu arvab Lugtmeijer, et möödunud aastal 3,1 miljardi kroonise käibega firma ülesehitamine on õnnestunud tänu tema võimele olla eesmärgile orienteeritud.

«Püüan samal ajal motiveerida nii paljusid inimesi kui võimalik mingit eesmärki saavutama. Olen avatud teiste arvamustele, kuid mul on väga tugev enda arvamus. Minu suurim eelis on see, et suudan inimesi kuulata ning võtan omaks asjad, mida pean heaks ning lahendan niimoodi probleemid efektiivselt,» räägib ta.

Jäärapäine firmajuht
Sama kinnitab ka Lugtmeijeri üks tuttavatest, kunagine rivaal Raivo Vare, kes aga päris nii diplomaatiliselt asja ei sõnasta.
«Suhteliselt jäärapäine, järjekindel buldogi haardega mees,» sõnab ta, lisades, et Lugtmeijer teeb endale oluliste asjade nimel kõik.

«Mina käsitlen seda positiivselt. Suurfirma juhina on seda hädasti vaja. Nüüd on ta Vopakis kaasomanik, aga vanasti suutis ta ka erinevate omanike puhul läbi suruda selle, mida pidas oluliseks, olenemata esitatud vastuväidetest.»

Viimastest uudistest on ehk lugejale silma jäänud Vopak E.O.S.i ja riigi vaidlus Tallinna uue vangla asukoha üle. Riik tahtis seda ehitada transiidifirma turvatsooni, ent Lugtmeijer pressis niikaua vastu, kuni riik alla andis ning hoopis teisele poole linna kolida otsustas. Kas see oli ka järjepidevuse töö?
«Ma nüüd ei tea, kas järjepidevuse. Vangla ehitamine siia oli halb mõte. Alale, mis vajab turvatsooni ehitada kõikidest variantidest kõige halvem – suur hulk inimesi, kelle liikumine on piiratud. Ei saa hullemaks minna!»

Mõnda aega pärast vaidluse näilist lõppu ilmus teade, et IRL kutsus Lugtmeijeri vangla ehitamist juhtinud Riigi Kinnisvara nõukogusse. Otse vaenlase urgu. Mees võttis koha vastu, kuigi tunnistab intervjuu käigus korduvalt, et ei tea kinnisvarast suurt midagi.

«Selles ettevõttes on palju enamat kui kinnisvara. Ettevõtte juhtimine, finantsid, kuidas luua efektiivsust – need on need alad, kus võin oma kogemusi jagada,» selgitab ta.

Lasteaia omanik
Kas toetate ka mõnda erakonda rahaliselt, IRLi, Reformierakonda? «Mul pole erakonnalisi eelistusi. Pole kunagi raha andnud. See ei ole minu või firma roll olla erakondade toetaja,» ütleb ta kindlalt.

Ent häid suhteid peab ju poliitikutega hoidma! «Heade suhete jaoks ei pea raha maksma.Võid ka ilma ra hata inimestega heades suhetes olla,» puhkeb ärimees ajakirjaniku viidet pilgates naerma.
Samas kui on vaja raha kulutada, ei ole Lugtmeijer ihne. Arhiivist leiab loo, mille kohaselt ehitas firmajuht Viimsisse lasteaia, kui selgus, et tal pole oma kahte poega kuhugi mujale panna. Kokku investeeris ta laste tulevikku miljon eurot.

«See on selle romantiline versioon jah,» sõnab ta, tunnistades, et Eestis on tõesti lasteaiakohtadega probleem. Samas on see nii ka Soomes, Rootsis, Saksamaal ja paljudes teistes riikides, lisab ta. Möödunud aastal oli natuke üle poole miljoni eurose käibega lasteaed kahjumis.

Kokku on Lugtmeijeril kolm last. Abielus on ta eestlannaga. «Püüan aega veeta laste ja naisega,» sõnab ta, öeldes järgmisena mitu korda ei, kui küsin, kas ta golfi käib mängimas. «Kellel selliseks asjaks aega on?»

Vene nafta
Uurin ka, kuidas alles hiljuti läbitud majandussurutis Lugtmeijeri peret ja firmat mõjutas, ent sellele ei oska ärijuht kohe vastata. «Siin ma ikka veel istun!» sõnab ta. «Igapäevaelu kriis eriti ei mõjutanud. Firmaga oleme olnud ametis laiendamisega. Kas kriis on või mitte, seda äri läheb tarvis.

Oleme aasta-aastalt kasvanud. See juba on nii, et naftat tehakse ühes kohas ja kasutatakse teises kohas ning see erinevus suureneb pidevalt. See äri pole viimased kümme aastat langust näinud.»
Kui pärast pronksiööd muutusid paljudel Eestis tegutsevatel ärimeestel Venemaaga suhted halvaks, siis Lugtmeijeri juhitav firma lasi sama hooga edasi. Sellest pikalt rääkida ärijuht aga ei taha ning muutub enam kui diplomaatiliseks.

«Vopak E.O.S.i tegevus on üles ehitatud pikaajalistele kliendisuhetele, mõistes ka järjekindlate investeeringute vajadust ning ettevõte on suutnud aastate vältel stabiilselt tegutseda,» ütleb ta, lisades, et Venemaa moodustab vaid ühe poole, pakkumispoole Vopaki tegevusest. «See-eest nõudlus on globaalne ning me näeme, kuidas nõudlus pidevalt kasvab piirkondades, mis sõltuvad sisseveetud naftatoodetest.»

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles