Merkozy Euroopat päästmas

FOTO: A.Peegel

Kui Angela Merkel 2007. aastal esimest korda Nicolas Sarkozyga kohtus, hoiatanud ta Prantsusmaa uut presidenti: «Nicolas, sa pead ära harjuma sellega, et ma olen aeglane.»


Nagu selgus, ei olnud tegemist kuiva saksa huumori, vaid sulaselge tõega. Kui «hüperpresident» Sarkozy on riigijuhina silma paistnud oma äärmise energilisuse ja impulsiivsusega, võttes otsuseid sageli vastu üksi ja vastupidiselt oma nõunike või teiste liitlaste soovidele, siis Merkel on tema täielik vastand. Merkel eelis­tab teemad pikalt ja põhjalikult läbi mõelda, kuulata erinevaid arvamusi ja siis otsuse vastu võtta. Või siis veel natuke mõelda.

Sarkozy on spontaanne, Merkel ettevaatlik. Merkel ei lubaks endale sellist väljapurset, nagu tegi Sarkozy, kes ütles möödunud pühapäeval Euroopa Ülemkogul Briti peaministrile David Cameronile, et tal on kõrini tolle manitsussõnadest. «Sa jätsid kasutamata hea võimaluse vaikida,» ütles ta.

Sarkozyle meeldib mõelda endast kui euroala päästjast – ehkki täielikult see tõele ei vasta. Mullu mais, kui euromaad teatasid esimesest, 110 miljardi eurosest päästepaketist Kreekale ning rajasid stabiliseerimisfondi EFSFi, astus Sarkozy kaamerate ette ja teatas, et 95 protsenti kokkulepitust vastas Prantsusmaa esitatud kavandile. Olgugi et tingimused oli kehtestanud ja lahenduse detailid välja pakkunud Merkel. Tagasihoidlik liidukantsler aga väljus Brüsseli ülemkogult tagaukse kaudu, öeldes väsinult vaid mõned laused ajakirjanikele.

Sarkozy pani oma plaadi mängima ka sel nädalal, kui euroala riigid võtsid kriisikohtumisel vastu järjekordse julge lahenduse Kreeka võlakriisi ohjeldamiseks. Sarkozy ajas üleeile õhtul Prantsuse televisioonis esinedes rinna kummi ja kuulutas, et tema koos teiste ELi riigijuhtidega hoidis ära globaalse katastroofi. «Kui euro oleks eile õhtul plahvatanud, oleks plahvatanud kogu Euroopa,» ütles ta. «Kui eile poleks olnud kokkulepet, ei oleks katastroofi uppunud üksnes Euroopa, vaid kogu maailm.»

Ometi oli sel nädalal just Merkel see, kes tõestas end Euroopa vaieldamatu liidrina. Merkelit on pärast võlakriisi puhkemist pidevalt kritiseeritud – on öeldud, et ta ei saa rahaturgude toimimisest aru ega poolda julgemaid meetmeid, sest valijate silmis on need ebapopulaarsed. Nüüd suutis Merkel  näidata end osava manööverdajana, kes veenis Euroopa panku Kreeka võlgu poole võrra vähendama ja kodumaal Bundestagi ülekaalukalt heaks kiitma EFSFi laiendamist.

Merkel on vaatlejate sõnul leidnud endas uue enesekindluse pärast rasket aastat, kus tema erakond on mitme liidumaa valimistel lüüa saanud. Sarkozy seevastu «tõmbleb» endise innuga, sest uued presidendivalimised on vaid poole aasta kaugusel. Euroala ja Prantsusmaa majandusmurede jätkumine tähendaks, et ELi praegusel võimupaaril oleks lõpp.

Merkeli ja Sarkozy omavahelised suhted on nelja ja poole aasta jooksul, mil nad koos võimul on olnud, käinud üles ja alla. Hollywoodi staarpaaride eeskujul Merkozyks ristitud riigipead helistavad üksteisele iga päev, kuid suhe polevat enam nii soe kui mõne aasta eest.

Võlakriis on näidanud, et Prantsusmaa seis on habras ja et ilma Saksamaa nõusolekuta ELis ega euroalas ei juhtu midagi. Omaette teema on, kas see õigustab Merkelit jõuga peale suru­ma sakslaste arvamust, nagu süüdistas teda sel nädalal Kreeka ajaleht Eleftherotypia.

Parafraseerides Gary Linekeri kunagist ütlust, võivad ülemkogud varst­i muutuda tippkohtumisteks, kus 27 riigipead räägivad omavahel läbi ja kiidavad lõpuks heaks Saksa seisukoha.
 

Tagasi üles