Jaekett hoiab tööjõukriisis vaevu pead vee peal

  • R-kiosk pidi sel suvel lühendama 16 poe lahtiolekuaegu, sest töökäsi napib.
  • See seab piduri ettevõtte kasvule, kes niigi maksab keskmisest kõrgemat palka.
  • Jaekett tahaks näha seaduse muudatusi, maksusoodustusi ja võõrtööjõu leevendust.

Kuigi R-kiosk maksab jaekettide keskmisest palgast rohkem, näevad nemadki tegevjuht Tiia Ilvese sõnul tööjõukriisi mõju oma tegevustulemustele.

FOTO: Heigo Lepla

Töökäte puudus on pannud R-kioski keti viimased kaks suve olukorda, kus nad on olnud sunnitud lühendama kaupluste lahtiolekuaegasid ja võtma tööle igaühe, kes ainult tulla tahab. Lahendusena näeb jaekett nii töölepingu seaduse muutust, väikeettevõtjate maksusoodustusi kui ka välistööjõu piirangute leevendamist.

«Meil oli just teisipäeval (21. augustil – toim) juhtkonna koosolek, kus personalijuht tegi ülevaate ja oli rõõmus selle üle, et meil oli juulis vabade töökohtade arv suhteliselt väike. Aga [personalijuht] ütles, et enam ei saa [ettevõte] endale mingit valikut lubada. Peab võtma selle, kes sul laua taga on,» nentis Eestis sajast kauplusest koosneva keti R-kiosk juht Tiia Ilves.

Kuigi tänavu suvel ei mõjunud töötajate põud R-kioskile nii rängalt, oli 250 töötajaga ettevõte siiski sunnitud lühendama 16 kaupluse lahtiolekuaega. Mullu oli lühendatud tööajaga poode 14, kuid tundide arv, mil need suletud olid, oli kaks korda suurem. Ettevõtte personalijuht Piret Aess lisas, et asjaolu, et teenindus ja jaekaubandus ei saa endale töötajaid valida, ei ole enam ammu mingi saladus, vaid karm reaalsus.

R-kioski personalijuhi Piret Aessi sõnul peaks eestlaste suhtumine võõrtööjõusse muutuma, sest muidu pole jaekettidel varsti enam kedagi tööle võtta.

FOTO: Erik Riikoja

See seab ilmselge piirangu ka ettevõtte majandustegevusele. Seda on selle aasta teise kvartali lõpuks tunnistanud juba 40 protsenti Eesti ettevõtjatest.

«Kui oleme endale ketina seadnud eesmärgiks, et kasvame, siis see tähendab, et peame ka töötajate arvult kasvama,» märkis Aess. Aga kuhu kasvada, kui inimesi lihtsalt ei ole?

Teistest isegi kõrgem palk

Järjest ahtamaks jääv töötajate valik on sundinud ettevõtet peale sisekommunikatsiooni parandamise vaatama üle nii värbamispoliitika, töötingimused, organisatsioonisisese struktuuri ja kultuuri kui ka senise kuvandi. Näiteks on viimase aasta jooksul R-kioski siseveeb hakanud ettevõtte igapäevasuhtluses senisest suuremat rolli mängima.

«See tekitab ka tunde, et ma ei ole oma suure mure või rõõmuga üksi,» ütles R-kioski frantsiisipidaja Evi Laurimann, kes on viimase aasta juhtinud Rocca al Mare kaupluse viieliikmelist meeskonda. Tal on ka iseseisva ettevõtja kogemus – on pidanud kahte kohvikut –, kuid ütleb, et seal tundis ta tööjõukriisi omal nahal.

«Lihtsalt ei olnud kedagi, keda tööle panna. Sa võid teha 30 päeva järjest 12-tunniseid tööpäevi, aga mingil hetkel kustud ära. See ei ole kuidagipidi jätkusuutlik,» lausus Laurimann.

Seaduse muutmine juba laual

Sten Andreas Ehrlich

FOTO: FOTO: Joakim Klementi

Seda, et Eesti töölepingu seadus on ajale jalgu jäänud, on teadvustanud ka sotsiaalministeerium, kes avalikustas juulis oma mõtted, kuidas võiks kehtivaid tingimusi muuta.
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich tunnistab, et üks praeguse seaduse suur puudus on selle paindumatus, mis sunnib järjest suuremat hulka inimesi kasutama võlaõigusseaduse alusel sõlmitavaid lepinguid, mille kaitse on aga töötajale väga nõrk.
Viimase kolme aasta järgi on töösuhete vormistamisel VÕSi lepingud teinud järsu hüppe: kui veel aastatel 2012–2013 jäi nende arv 65 000 – 68 000 vahele aastas, siis 2017. aasta lõpuks jõudis see ligi 113 000ni.
Nii tahab ministeerium tööle võtmise tingimusi leevendada, näiteks laiendada tähtajalise töölepinguga tööle võtmise tingimusi. «Täna ütleb seadus, et selleks peab olema mõjuv põhjus. Tahame selle nõude ära kaotada,» ütles Ehrlich. Ka võiks tema sõnul leevendada piiranguid selles, kui mitu korda järjest võib sõlmida tähtajalise töölepingu.
Teine probleemide rägastik on seotud kaugtööga. Eestis on kaugtöö levinud rohkem kui Euroopas keskmiselt. Kui Eestis on kaugtöö võimalust kasutanud 12,7 protsenti töötajatest, siis Euroopas jääb see 10 protsendi juurde. Kuigi ka kodus töötades peab tööandja töötaja töötingimuste eest praeguse seaduse järgi vastutama, on ministeeriumi ettepanek seda muuta.
«Et tööandjal oleks kohustus juhendada töötajat, aga ta ei vastuta lõpuni kõige eest, mis juhtub,» seletas Ehrlich. Lisaks võiks anda nendele töötajatele, kes ise otsustavad, millal nad tööd teevad, ka seadusega õigus kontrollida ise oma töö- ja puhkeaega.
«On mõned töökohad, kus töö hulk ei ole kogu aeg sama ega pidevalt selge. Meie ettepanek on, et tööandja ja töötaja saaksid leppida kokku miinimum- ja maksimumtundides. Selles vahemikus ei kohalduks ületunnitöö regulatsioon,» lausus Ehrlich.
Siiri Liiva

Viis aastat R-kioskis töötanud ja klienditeenindajana 20-aastase staažiga Kersti Tali näeb tööjõukriisi märke oma töös vaid siis, kui kedagi on vaja asendada. «Kui ma käin mujal kaubanduses, siis on küll märgata, et kassad ei tööta või järjekorrad on pikad,» lausus ta. Palgasurvega on tal aga endalgi tegemist olnud, seda alles üsna hiljuti, aastavahetuse paiku.

«Kuna meil on öötöö, siis leidsime, et meil võiks tunnitasu kõrgem olla. Kui rääkisime oma personalijuhiga ja põhjendasime ära, siis ta oli sellega nõus, ei olnud mingit probleemi – meil tunnitasu tõusis,» kõneles Tali. Palka on tal R-kioskis töötatud viie aasta jooksul korduvalt tõstetud.

Kätte saab R-kioski lennujaama kaupluses töötav teenindaja olenevalt kuust 650–800 eurot. Seda on umbes 100 eurot rohkem kui teiste jaekettide klienditeenindajatel keskmiselt.

R-kioski frantsiisipidaja Evi Laurimann otsustas iseseisvalt kohvikupidamise lõpetada just seetõttu, et klienditeenindajaid ei olnud kuskilt võtta.

FOTO: Erik Riikoja

Heade teenindajate otsingul konkureerib R-kiosk nii jaekettide, restoranide, kohvikute kui ka tanklatega. «Sellist hetke, kus meil ei ole vaja ühtegi inimest värvata, meie äris ei ole,» lausus ettevõtte tegevjuht Tiia Ilves. See paneb neid pidevalt ka palkadega tegelema ning ajendab soovi turu keskmisest enam maksta.

Olematu tugi riigi poolt

Samas on R-kioski Eesti juhid kriitilised riigi suhtes, kes ei ole järjest süvenevale tööjõukriisile veel kuidagi reageerinud. Pole esitatud ühtegi ideed, mis aitaks tööandjatel praeguses tööjõukriisis hakkama saada.

«Ja eriti, mis toetaks väikeettevõtlust ja väikeettevõtjaid,» toonitas Ilves.

R-kioski tegevjuhi sõnul on ettevõtja, kes pakub kas iseendale või endale ja veel neljale inimesele tööd, riigi jaoks kuldaväärt. «Need inimesed ei oota sotsiaalabi ega koorma kuidagi riiklikke süsteeme, samas on maksusüsteem sama karm kui suurettevõtjatele, töölepingu seadus on paindumatu,» rääkis ta.

Et töölepingu seadus peaks paindlikumaid töövorme rohkem toetama, leiab ka R-kioski frantsiisipidaja Evi Laurimann. «Töölepingu skaala võiks olla laiem – meil on küll töövõtu- ja käsunduslepingud, aga need on ebakindlad ja sellises olukorras ka ebaseaduslikud,» leidis ta. Samuti olevat 30-päevane etteteatamistähtaeg nii töötaja kui ka tööandja poolt ajast ja arust.

Kuigi tänavu suvel töötajate põud R-kioskit nii rängalt ei mõjutanud, oli 250 töötajaga ettevõte siiski sunnitud lühendama 16 kaupluse lahtiolekuaega.

R-kioski personalijuht Piret Aess näeb just kaubanduses ühe lahendusena paljukirutud välistööjõudu. «Oleme võõrtööjõust päris palju rääkinud, kõik on selle suhtes väga kriitilised, personaliinimesed aga saavad juba ammu aru, et me ei saa ilma nendeta,» lausus ta.

Aess pakkus juba varem sel aastal välja mõtte, et nii Eestisse tulevatele välistudengitele kui ka kogu riiki saabuvale võõrtööjõule võiks teha kohustuslikuks, et enne elamisloa saamist peaks igaüks töötama teatud arvu tunde ükskõik millises klienditeenindusasutuses, et riik näeks, et inimene oskab tööd teha, samuti tema suhtumist Eestisse.

Ilves tõi näiteks ühe nende teenindaja, kellel on kaks magistrikraadi ja kes räägib nelja keelt, kuid mitte veel eesti keelt. «Aga ta hoolsalt õpib ja ma ütleks, et ta on eeskujuks meile kõigile. Ta on väga hea klienditeenindaja,» lausus R-kioski Eesti tegevjuht. Siiski on ettevõte saanud juba keeleinspektsioonilt ettekirjutuse, kuna eesti keelt see teenindaja ju veel piisavalt hästi ei räägi.

«Meie ühiskonnas on võõrtööjõust rääkimine väga mustvalge: kohe mõeldakse seda kõige kaugemat ja pimedamat otsa selles rivis. Tegelikult on siin vahel nii palju kasutamata potentsiaali just nendesamade tudengite näol, kes tulevad siia lühikeseks ajaks, tahavad tegelikult endale raha juurde teenida, on väga töökad ja haritud,» rääkis Ilves.

Ettevõtted tunnevad üha rohkem huvi

Merle Loodus-Adamson

FOTO: FOTO: Mihkel Maripuu

Merle Loodus-Adamson, keeleinspektsiooni järelevalvejuht-peainspektor
Paljud tööandjad, ennekõike hotellid ja restoranid, aga ka jaemüügiketid, on kinnitanud keeleinspektsioonile, et teenindajaid napib, ning paljudel juhtudel kasutatakse teistest riikidest pärit tööjõudu.
Keeleinspektsioon ei saa takistada keeleoskuseta töötaja töölevõtmist, kuid tööandjal tuleb valitsuse määruse järgi tagada, et töötaja eesti keele ära õpib. Kuni töötaja eesti keelt ei oska, tuleb eestikeelne teenindamine tagada töökorralduslike meetmetega, st kutsuda eesti keelt oskav teenindaja kiiresti appi ja lahendada kliendi probleemid talle arusaadavas keeles.
Kõik välistöötajad eesti keelega hätta ei jää, on nii mõnigi Aafrika või Lähis-Ida päritolu teenindaja, kellel on teenindajalt nõutav B1-tase olemas ja kes räägib soravalt eesti keelt.

Võõrtööjõust ei pääse

Verni Loodmaa

FOTO: FOTO: Kristjan Teedema

Verni Loodmaa, hotelliärimees ning Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juht
Meie hulgas on väga palju välismaiseid tudengeid, kes meelsasti töötaksid nii toitlustuses kui ka majutuses, aga nendega on see häda, et vähemasti kohe ei oska nad eesti keelt. Meie, eestlased, aga ei andesta neile ju seda, oleme kohe varmad keeleinspektsiooni teatama – kuigi kõrval on ka eestlasest teenindaja.
See probleem on selles mõttes laiem, et kui välistudeng tuleb Tallinna Tehnikaülikooli õppima ja teab, et meil on tööjõupuudus, kuid tema esimeses töökohas kaevatakse, et ta ei oska eesti keelt, siis hiljem, kui ta on kooli lõpetanud ja oskab piisavalt eesti keelt, hakkab ta mõtlema, kas ta ikka on siin teretulnud.
Meie enda suhtumine võõrtööjõusse on ka üsna negatiivne, see peaks muutuma. Seda tuleb targalt reguleerida, aga sellest me ei pääse.

Tagasi üles