Tallinna börsi juht: mul tõuseb vererõhk, kui kuulen, et siinsel börsil pole võimalik investeerida
Lisatud graafikud

Tallinna börsi juht Kaarel Ots tänavu juunis Tallinna sadama börsikella helistamisel.

FOTO: Joakim Klementi / Eesti Meedia

Tallinna börsil on olnud päris häid investeerimisvõimalusi ja need ettevõtted tegutsevad koduriigis, kõigi silme all, kirjutab Tallinna börsi juht Kaarel Ots.

Börsid on pakkunud ettevõtetele raha kaasamise võimalust sadu aastaid. Näiteks erinevate valitsusvõlakirjadega kaubeldi Veneetsias juba 14. sajandil. Esimene börs, kus sai tänapäevases mõistes osta ja müüa nii aktsiaid kui võlakirju ja mis jätkuvalt tegutseb, loodi Amsterdamis 17. sajandi alguses.

Börside loomise algusajal kaasasid avalikult raha ja said börsiettevõteteks valdavalt suurettevõtted. Aja jooksul on börsi kaudu raha kaasamine kättesaadavamaks muutunud üha väiksematele ettevõtetele. Näiteks  Tallinna börsi väikevenna First Northi kaudu saavad ettevõtted raha kaasata juba alates miljonist eurost.

Tehingu teisele osapoolele, investorile, on börsid pakkunud läbi nende sajandite ja pakuvad jätkuvalt kõige läbipaistvamat investeerimiskeskkonda. Ja kui heidame pilgu ajaloolistele tootlusnumbritele, siis ka tulusat. Täpselt sama kehtib ka Tallinna börsi kohta.

Börsi kohta hinnanguid andes jäädakse tihti pealiskaudseks ja võrreldakse ekstreemumeid, andmata neile adekvaadset konteksti. Mis tegelikult toimub, jääb tihti arvaja teadmatuse taha ja võib suures pildis lugeja segadusse ajada.

Öeldakse, et numbrid (lisaks graafikutele) on parim viis viimasedki huvilised teksti juurest eemale peletada, aga riskin siiski mõne lisada: 15 aastat tagasi moodustas Hansapank 57% ja Eesti Telekom 30% kogu börsi turuväärtusest (kokku 87%), aasta hiljem 88%. Ülejäänud ettevõtted olid kokku väärt 600 miljonit eurot. Võrdluseks, tänavu esimese poolaasta lõpus oli börsiettevõtete koondturuväärtus üle 3 miljardi euro. 2003-2005 kaubeldi peamiselt kahe aktsiaga – Hansapank ja Telekom, vastavalt 83%-92% kogu kauplemismahust. 2005. aastal viis Swedbank Hansapanga börsilt ära. Juba siis räägiti, et riik peaks kiiresti mõne suure riigifirma börsile tooma, vastasel korral lahkuvad siit välisfondid oma rahaga.

Lisaks Hansapangale ja Eesti Telekomile on Tallinna börsilt lahkunud veel Norma, Saku Õlletehas, Starman, Rakvere Lihakombinaat. Kuid ma ei näe siin draamat – need ettevõtted on endiselt Eestis olemas, nad on olulised ja mitmed neist parimate tööandjate nimekirjade ülemises otsas. Tõsi, nad on välisomandis, aga usun et paljuski tänu börsil saadud uuele kvaliteedile jõudsid tasemele, kus muutusid atraktiivseks uutele omanikele. Viis toonast ettevõtet on endiselt börsil ja pakkunud investoritele korralikke tootlusi – näiteks Kaubamaja Grupp on väärtust kasvatanud üle 10 korra, Harju Elekter pea 3 korda. Usun, et ka Olympicu omanikud said oma elutöö realiseerida paljuski tänu börsiettevõtte kvaliteedile. Kogupilt on täna oluliselt mitmekesisem ja laiapõhjalisem, ka ettevõtete arvu poolest.

 

Tallinna Sadamast ei saa ka üle ega ümber. Kui keegi arvab, et IPO korraldamine oli liiga kallis, siis tasub seda kaaluda sellise nurga alt: millal viimati avanes võimalus tutvustada rahvusvahelistele investoritele Eestit ettevõtteid sellisel tasemel? See on hoomamatu, kui palju kasu ja tähelepanu Valdo Kalm enam kui 100 välisinvestoriga kohtudes riigile ja meie ettevõtetele tõi. Või nagu üks sõber tavatses öelda: kui ei meeldi, ole mees, astu samm ette ja tee ise ära!

Nii nagu 15 aastat tagasi, on ka täna vaja lisaks kohalikule kapitalile välisraha, mis aitab meie ettevõtetel kasvada. Konkurents on samas globaalne ja kui me ei kasuta kõiki võimalusi, et end nähtavamaks muuta, siis jääme selles lihtsalt tagaplaanile. Ei ole põhjust eeldada, et Londonis ärkab fondijuht esimese mõttega vaadata, kas Tallinna börsile on tulnud midagi uut ja huvitavat kauplemisele. Täna on ühed suurimad majanduse ettevõtted riigi omandis, seetõttu on see lihtsalt common sense muuta need kiiremas korras avalikuks – nagu ajalugu on näidanud, siis välisinvestorite raha, mis otsib suurt mahtu, jõuab ka teistesse (väiksematesse) börsiettevõtetesse ja aitab neil kasvada. Aga sellest on nii palju räägitud, et kõik peaks juba enam-vähem samal lainel olema.

Positiivne on see, et investorite ja investeerimisest huvitatud inimeste hulk ei ole kunagi nii suur olnud. Täna on Eestis 32 000 aktiivset väärtpaberikontot. Võrdluseks, 2004. aastal oli neid umbes 4 000 – üle 7 korra vähem. Siit võib igaüks nüüd tuletada, kes börsil suurtes mahtudes kauplevad ja mis siis juhtub, kui nad turult lahkuvad. Kui lähevad suured ettevõtted, lähevad välisinvestorid ja läheb raha. Sellepärast ongi vaja, et meil oleks hästi toimiv börs – et ambitsioonikad ettevõtted saaksid arenguks raha kaasata ja oma tegemised nähtavamaks muuta ning et investoritel oleks rohkem võimalusi oma raha paigutamiseks.

Mu vererõhk tõuseb, kui kuulen, et Tallinna börsil ei ole võimalik investeerida. Neid võimalusi on tegelikult olnud päris häid ja need ettevõtted tegutsevad koduriigis, kõigi silme all. Mõned näited: Andres Allikmäe teavitab avalikkust talle omase tagasihoidlikkusega Harju Elektri viimase aja tegemistest, Indrek Kasela räägib Targa Raha konverentsil PRFoodsist sama innustavalt nagu Steve Jobs rääkis Apple’ist, kapuutsiga dressipluus seljas (tõsi, PRFoods kirjaga), Madis Toomsalu teatab, et LHV plaanib saada parimate investorsuhetega börsiettevõtteks. Ja tulemused: 2016. aastast on Harju Elekter aktsionäridele pakkunud 96% tootlust, PRFoods 89% ja LHV 57%. Pole paha, ütleks tagasihoidlikult.

 

Tundub, et vahel kipub ununema, kui lühikest aega oleme Eestis vabas turumajanduses toimetanud. Ambitsioon ja suur tahtmine on head, aga mingid asjad vajavad ka lihtsalt aega. Üle lahe Soomes ja Taanis on üle 1 miljardilise turuväärtusega ettevõtteid börsil 30, Rootsis 90. Meie reaalsus on see, et meil lihtsalt ei ole palju kohalikule kapitalile kuuluvaid suuri ettevõtteid, millega rahvusvaheliselt silma paista ja sellepärast peame võtma nendest vahenditest, mis meil on, maksimumi. Usun, et see on meile päris omane.

Shawn Achor räägib raamatus „The Happiness Advantage“ sellisest asjast nagu kaizen, jaapani keeles midagi pideva arengu sarnast (continuous improvement). Kui plaan on esimest korda maratoni joosta, siis ilmselt tasub alustada lühematest distantsides ja järk-järgult koormust ja tempot tõsta. Sama lugu on börsi ja kapitalituruga. Peame pidevalt tööd tegema nii riigi, erasektori kui investorkogukonnaga, siht silme ees, optimistlikud selle saavutamise võimalikkuses.

Tagasi üles