Peeter Koppel: Türgi – majanduse katki tegemiseks pole palju vaja (13)

Peeter Koppel
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Türgi lipp.
Türgi lipp. Foto: SCANPIX

Türgi majandus liigub väga tõsise surutise suunas ning finantssektor saab sellest kõvasti haiget, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Kui olin kuuene, tõi isa mulle Rubiku kuubiku. Toona oli tegemist kalli, defitsiitse ja kahtlemata väga moodsa ja populaarse mänguasjaga. Kuubiku seltsis sai veedetud päris palju aega. Ma ei olnud ainuke. Ka reaalainete alal kõrgharidust omav ja «kosmosteteemadega» tegelev isa proovis lootusetult sassis kuubikut «kokku panna» ehk saavutada eesmärki – seda, et iga kuubiku tahk oleks kenasti ühevärviline. Ühel päeval avastasin õuest tulles ees võidurõõmsa isa, kes demonstreeris mulle «kokku pandud» kuubikut. Peagi selgus, et ta oli sohki teinud – kuubiku algosadeks võtnud ning uuesti õigesti kokku pannud. Aga sinna see kuubik jäi, kuni paar aastat hiljem minust jupi noorem naabripoiss jälle kuubiku välja tõi ning selle minu jaoks täiesti arusaamatu kiirusega «kokku pani». Minu imestunud nägu nähes, teatas ta, et «Asi on valemites!» ning purustas hetkega minu arusaama kuubiku müstilisusest ja üksikutest valgustatutest, kellel on taevalik intuitsioon kuubiku «kokkupanemiseks».

Majanduspoliitikaga on veidi sarnane lugu – toimivad valemid on täiesti olemas. Sellele vaatamata kiputakse aeg-ajal «kuubikut» algosadeks võtma (ilma et osataks seda taas kokku panna) või tehakse midagi sootuks hullemat. Viimaste aastate kõige ilmekam ja samas inimlikult kõige traagilisem näide on loomulikult Venezuela. Ajaliselt vahetum näide on aga Türgi, kus lähenemine majanduse ohjamisele on olnud pehmelt öeldes ebakonventsionaalne.

See on kaasa toonud galopeeriva inflatsiooni, hiiglasliku jooksevkonto puudujäägi, sõltuvuse välisraha sissevoolust portfelliinvesteeringute kujul ja laenatavast välisrahast ning ka sisemaise krediidiplahvatuse. Türgi finantsturud on sisuliselt aasta algusest olnud vabalanguses – ühest küljest väliste mõjurite tõttu, kuid peamiselt siiski seetõttu, et riigi praegused majanduspoliitika ohjajad ei soostu kuidagi «kuubiku kokkupanemiseks» vajalikke valemeid kasutama.

Ühendriikide ja Türgi vaidlus USA pastori Andrew Brunsoni koduarestist vabastamise üle ei ole põhjuseks, miks sealsetel finantsturgudel viimastel nädalatel on arengud üha hullumeelsemaks muutunud. Küll aga on see saaga illustreerinud suhtumist, mis valitseb ka makrotasandil majanduse ohjamise suhtes. Probleemide taga on siiski (majandus)poliitika, mille puhul ei ole enam võimalik kasutada isegi sõnapaari «kaootliline improvisatsioon».

Türgi on kulutanud liiga palju – eriti just välismaistele kaupadele. Seega odavam valuuta ja kallimad laenamiskulud olid vajalikud liikumiseks teatud tasakaalu suunas, mis ohjaks kulutamist üldisemalt ja eriti just importi. Kuigi valuutakursi kukkumine on olnud dramaatiline, tehes importkaubad kallimaks, pole intressimäärad n-ö järele tulnud – majanduse ohjajate poolt määratav suunav intressimäär on senini liiga madal, eriti arvestades inflatsioonipuhangut, mille on kutsunud esile koduvaluuta järsk kukkumine.

Seega võib öelda, et olukord riigis on majanduse mõistes siiani morn ning paranemisest saab rääkima hakata alles siis, kui lisaks väga odavale valuutale ja fundamentaalsete mõõdikute kohaselt odavatele varade hindadele on järele tulnud ka (reaal)intressimäärad ning selle kõigega kaasneb ka arusaam, et päris nii ei saa asju ajada. Selgelt mõistlik oleks ka selge sõnum sellest, et kapitali liikumisele piiranguid ei panda.

Reaalmajanduse mõistes ei saa kahtlustki olla – Türgi majandus liigub väga tõsise surutise suunas ning finantssektor saab sellest kõvasti haiget. See omakorda tekitab vajaduse võtta midagi riigi tasandil ette (pankade) hapuks läinud laenudega, et finantssüsteemi tervikuna mitte allavett lasta. Kui me vaatleme veel korra eeltoodud eeldusi olukorra paranemiseks, siis näeme me seda, et kehtivad neist heal juhul pooled. Rubiku kuubik ei nõua mitte ainult korralikult värvide järgi parandamist, vaid kõigepealt tuleb üles otsida tükid, need omavahel taas kokku sobitama ja alles siis võib õigetest värvidest rääkima hakata.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpetab ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.

Kommentaarid (13)
Copy
Tagasi üles