Vare: Rail Baltic ei tohiks Aasia transiidilt raha ära võtta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Arengufondi nõukogu esimehe Raivo Vare sõnul nihkub maailma majanduse kese üha enam Aasia poole ning sellepärast ei tohiks Rail Balticu rajamine Eesti Aasia-suunalist transiiti takistama hakata.
Leedukad tahavad Aasia kaubavahetust samuti endale saada, kuidas me nendega võistelda saame?
Olgem ausad, Euroopa kasv peatub ja maailma majanduse raskuskese nihkub Aasiasse. Eelist hakkavad omama need, kes on selleks ennetavalt valmis. Enam ei ole nii, nagu kuldsetel aegadel, kui kõigepealt tulid kaubaveod ja alles siis sai kopa maasse lüüa.
Aasia turu jaoks see nii ei käi, seal peab superstruktuur enne valmis olema. Kui infrastruktuur on rajatud, siis võib seda kliendi vajadustele kohandada. Siin on koht, kus meie ei ole veel vanast paradigmast väljunud, sama ajal on leedukad alati oma infrastruktuuri varuga arendanud.
Kui varem võis paista, et nad tegutsevad ebaratsionaalselt, siis täna annab see neile eelise.
Miks me ei saa samamoodi planeerida nagu leedukad?
Meil on tänini suhtumine, et enne tuleb näidata kaubavoogu ja siis võib vaadata, kas tasub midagi teha. See ei toimi enam nii, Tallinna Sadam ja Eesti Raudtee on üritanud seda riigile ja maksumaksjale selgitada.
Meil tuleb võtta äriline risk ja investeerida infrastruktuuri, aga praegu puudub selleks valmisolek. Elame ikka vanas heas ajas, kus asjad toimisid iseenesest.
Kui Euraasias ringi vaadata, siis seal ei saa kaubaveod teisiti liikuda kui mööda raudteed. Distantsid on suured ja teede olukord on nagu ta on. Kasahhid tahavad arendada ka veeteid, aga need ei saa kunagi raudteega konkureerida. Raudtee on võti Euraasia kaubavahetusse ja meie raudteesüsteem on väga hästi arenenud. Vene süsteemis oleme me ideaalilähedased.
Kas Rail Balticu puhul peaksime me Euroopa rööpmelaiusele üle minema?
Rail Baltic on eelkõige mõeldud reisijateveo jaoks, mida kõik ihalevad. Euroopas taotakse sinna meeletuid rahasid ja siin tuuakse meile eeskujuks Eurotunnelit ja Prantsuse raudteed, keegi ei mõtle aga, et selle peale kulub 3,5 protsenti Prantsuse sisemajanduse kogutoodangust. See läheb ainult raudtee ülevalpidamisele ning sellele lisanduvad veel investeeringud.
Rail Baltic peaks operatsiooniliselt olemas kasumis või siis vähemalt mitte kahjumis. Kuna kõik maksab, peame me ka kaupa vedama. Põhjast lõunasse liigub aga hoopis teine kaup kui Halifaxist Aasiasse ja Aasia tõusu teemadel see meile palju midagi juurde ei anna.
Tegemist on Euroopa-sisese kaubavooga ning me ei tohiks selle pärast Aasia dimensiooni ära unustada. Mõlemad nõuavad suuri investeeringuid ja kuidagi peaks leidma võimaluse kahte asja paralleelselt ajada.
Rail Balticu puhul saame suure osa rahast, 60 protsenti, Euroopa maksumaksja käest. Ülejäänu peame me ise leidma, aga me ei tohi seda ära võtta ei Aasia-suunaliselt transiidilt ega igapäevaselt teehoolduselt. Riik peab leidma investeeringuteks täiendava summa, küsimus on, kas meil on kriisijärgsel ajal selleks võimalus.
Kas peaksime Leedust õppust võtma?
Arvan, et peaksime endale aru andma, et neil on Rail Baltic kaubaveo kontekstis juba pikka aega teemaks. Nad on kogu aeg tahtnud pikendada Euroopa rööpmelaiust kuni Kaunaseni. Sinna tahaksid nad teha ümberlaadimisjaama ja logistikakeskuse, see võimaldaks neid kombineerida nii ida-lääne kui põhja-lõuna suunda ja sellega teenida. Ülejäänud vaadaku ise, kuidas saavad. Nad võivad selle kas või jõuga ära teha ja me peaksime sellel kindlasti silma peal hoidma.
Aasia jaoks ei ole Leedu aga parim tee, tehnilises mõttes on palju parem Aasia poole kaupu vedada läbi Eesti või Läti.
Kui vaadata Põhja-Ameerika kaubavahetust Aasiaga, kas ei oleks lihtsam kaupu vedada üle Vaikse ookeani.
Kanada, USA ja Hiina ei ole riigid, nagu me Euroopas oleme harjunud, kus riigi piirist teiseni on maksimaalselt 1000 kilomeetrit. Põhja- ja Loode-Hiina vahemaa mööda raudteed Euroopasse on ainult mõned sajad kilomeetrid pikemad kui Hiina enda sadamatesse.
USAs on aga suurimad turud just idarannikul. Seega tuleb välja, et tegelikult ongi kõige lühem tee Põhja-Hiinas USA idarannikule üle Atlandi ookeani. Kaubatee läbi terve Hiina, üle Vaikse ookeani ja läbi terve USA oleks märksa pikem.