Marti Aavik: pankade ja riigi kirbukirjanikud
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
22. oktoober 2011, 16:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljaaegu valisin elukindlustust. Suurendusklaasi abil lugesin kirbukirjas tingimusi. Küsisin agendilt: kas on nii, et kui ma peaks auto alla jääma selle tõttu, et saan südamerabanduse, tuigun ja kukun teele, siis väljamakset mu pereliikmetele ei tehta, sest surmani viinud sündmusteahela algpõhjus oli terviserike, mitte autoõnnetus? «Jah, just nii,» vastati mulle.
Loomulikult ei tehtaks väljamakset ka siis, kui ma kukuks teele purjuspäi. Kui ma tuleks veidi vindisena mõnelt ürituselt ja röövlid mind tänaval pussitaks, siis tuleks leinajatel läbi teha pikem vaidlus, kas surma tõi päti nuga või oleks võinud toas pitsi tõstmata jätta… Ja miks üks inimene üldse nii terava keelega on? Mis väljamaksed? Igaüks teab, et terav kirves leiab kivi!
Valisin kõige kallima kindlustusliigi, mille eelis on lihtsalt öeldes see, et kui mu maine tee lõpeb (mis tahes põhjustel, v.a suitsiid), siis teeb kindlustusselts väljamakse mu lähedastele. Ma ei taha seda väikeses kirjas erandite jama finantsteenuste juurde, nagu ma ei soovi osta jalgrattakiivrit, mis on muidu väga ilus ja hea, aga kasutusõpetuse lõpus on justkui muuseas märgitud, et kui te peaksite oma ettevaatamatuse tõttu peaga vastu maad lendama, siis vaid naiivsed arvavad, et sellest kiivrist võiks abi olla.
Kirbukirjas täpsustuste kirjutajad pole finantsgeeniused ega õigusvõlurid, vaid tavalised kitsarinnalised tohlakad ja petised, kes ei saa aru, mis laadi seoses on standardiseerimine ja kaasnev usalduse kasv lääne tüüpi ühiskondade majanduseduga olnud. Kirbukirjanikud sõidavad priiküüti usaldusel, mida teised on vaevaga loonud. Asi ei ole ju selles, et üks on «kaval finantsgeenius» ja teised lollid, vaid meil lihtsalt ei ole aega ja jõudu kõigi igapäevaste tegevuste juures teisi kahtlustada ja kõiki kirbukirju läbi töötada.
Valed lähevad uskumatult kergelt läbi ka seepärast, et keskmiselt kaldub usaldamine kulu/tulu arvestuses olema kahtlustamisest odavam – selle tehte on evolutsioon meie eest ära teinud ja me psüühika raudvarasse istutanud. See aga ei tähenda, et üldisemal tasandil oleks õige valetamist ja kavaldamist soodustada, olgu see siis JOKK või mitte.
Paar riikliku kirbukirjanduse näidet II pensionisamba korraldusest. Kas te teate, et kui te jätkasite kriisiaastatel sissemakseid II sambasse, aga nüüd jääte omatahtsi või sunnitult tööst eemale, siis teie riigi osa sissemaksest ei saa? Kas te teadsite, et vanemahüvitiselt II samba makseid ei arvestatud? Me ei maksa poliitikutele ja ametnikele palka «geniaalse kirbukirjanduse» himust, vaid soovides, et seadusetäht arvestaks muu hulgas inimlikke vaikimisi eeldusi, et asjade nimed ja sisu oleks kooskõlas jne.