Toomas Vaher: pankrot – kuritegu või halb äriõnn?

Eesti Advokatuuri esimees vandeadvokaat Toomas Vaher.

FOTO: Toomas Huik

Aeg-ajalt on jälle pinnale kerkinud küsimus, kas Eesti karistusõigus on väljunud mõistlikkuse piiridest ja kas on liiga kergekäeliselt ette nähtud kriminaalkaristusi ebaoluliste rikkumiste puhul. Teema käsitlus tundub olevat sumbunud komisjonidesse või nõukodadesse. Kriminaalõigusliku vastutuse tähendus on järjest devalveerumas.


Esiteks on kriminaalkaristust võimalik teenida pisiasja eest, teiseks on vahelejäämise risk neis asjades väike, kolmandaks, kriminaalõigusliku vastutuse võimalus tuleb paljudele alles tagantjärele üllatusena. Karistuslikke paragrahve on nii palju, et ülevaade kipub kaduma isegi seadusesilmal, kodanikest rääkimata.

Probleem on suur, kuid muutust ei paista. Võimalik, et tegemist on ebapopulaarse teemaga poliitikute jaoks, sest suurele hulgale valijatest meeldib kriminaalasja nuiaga viibutamine palju rohkem kui karistavate sätete leevendamine.

Asja näitlikustamiseks vaatame kas või pankrotiavalduse esitamist ja selle mitteõigeaegse esitamisega kaasnevat kriminaalvastutust. Äriseadustikku lisati 2006. aastal regulatsioon, mille kohaselt äriühingu maksejõuetuks muutumisel tuleb hiljemalt 20 päeva jooksul esitada pankrotiavaldus.

Tähtaega mittejärginud juhte ähvardab aga formaalselt võttes kriminaalvastutus – sealhulgas võimalik on ka kuni üheaastane vangistus. Nii on teoreetiliselt võimalik, et esitan pankrotiavalduse mitte 20. päeval, vaid 21. päeval ja lähen seepärast aastaks vangi.

Mis eriline selgusehetk peaks just täpselt 20 päevaga tekkima, ei ole arusaadav. Püsiva maksejõuetuse hetke ehk viidatud 20-päevase tähtaja arvestamise algpunkti leidmine on üldjuhul tagantjärele tarkus ja üsna vaieldav, eksperdid analüüsivad selleks majandusolukorda tagasivaatavalt.

Kui aga kujutleme reaalset elulist kriisiolukorda jooksvas asjas, kui juht on raskustesse sattunud ettevõttega sündmuste keerises ja kättesaadav info on lünklik, paistavad asjad veelgi segasemad. Tagantjärele targad võivad aga kohusetundlikult käitunud juhi tembeldada kurjategijaks.

Pahatahtlike «pankrotimeistritega», kes aastaid venitavad, ei pruugi aga midagi halba juhtuda – kas on maksejõuetus maskeeritud perspektiivitu saneerimiskava menetlemise taha, pankrotimenetlus raugeb või riik lihtsalt ei tegele juhtumiga, sest aega ja ressursse pole.

Seega on meil topeltstandard: seadus paberil on karm, õiguspraktika on aga teistsugune. Riik ei suuda menetleda seaduse järgi süütegudeks arvatud juhtumeid, sest neid on palju. Õigusriigile mittesobivalt suureneb hall tsoon, kus seadus küll keelab, aga praktikas vaadatakse läbi sõrmede.

Kas kriminaalvastutus 20 päeva reegli rikkumise eest on ärimaastikku korrastanud? Vaevalt. Sätet on kohaldatud harva.

2006. aastast kuni käesoleva aastani on justiitsministeeriumi andmetel karistusseadustiku ja äriseadustiku vastavate sätete alusel saadetud kohtusse vaid 18 süüasja, neist kaks on lõppenud õigeksmõistva kohtuotsusega. Säte ripub teoreetilise kirvena ettevõtja pea kohal, kas ja kellele ta sisse raksab, seda ette ei tea. Risk on eelkõige sellel ärimehel, kes üritab ettevõtet kriisiolukorras juhtida ja teda päästa, kuid ebaõnnestub.

Keelud ja käsud, mis jäävad peamiselt vaid paberile, risustavad, mitte ei paranda õiguskorda. Seetõttu on vaja paberil eksisteerivast võlts-pühadusest loobuda ja tegeleda tõsiste asjadega, suunata politsei ressurss tegelike kuritegude jälitamisele, mis on kuriteod nii paberil, ühiskonnaliikmete väärtushoiakutes kui ka õiguskaitseorganite praktikas.

Tagasi üles
Back