Keit Pentus: loodushoid toob nutimajanduse

Keskkonnaminister Keit Pentus.

FOTO: Toomas Huik

Keskkonnaminister Keit Pentus (Reformi­erakond) kirjutab, et kokku­hoidlik suhtumine, mida me aktseptee­rime rahanduses, peab kanduma ka keskkonnahoidu.

Kui üks riik kulutab kaheksa kuuga ära kogu aasta jooksul teenitud tulu ja elab ülejäänud kuud juba järgmiste aastate arvelt sisuliselt laenu võttes, siis pikka pidu ei ole. Kui kulutamiskihku ohjeldada ei suudeta, saab see pidu olema eriti lühike. Riigi rahaasjades oleme sellise laiava käitumise üheselt mitteaktsepteeritavaks liigitanud. Sama loomulikuks peab see suhtumine saama loodusvaradega kokkuhoidlikul ümberkäimisel.  

Riikide võlakoormuse jälgimine on tavapärane tegevus. Sarnaselt peavad teadlased järge loodusvarade kasutamise üle. Tulemus pole just eriliselt rõõmustav. Nende arvutuste järgi tarbime maailmas esimese kaheksa kuuga ära kõik varad, mida loodus aasta jooksul taastoota suudab. Ülejäänud nelja kuu vältel kulutame võlgu ehk laename kasutatavad ressursid järgmistelt põlvkondadelt.

Tuttav muster, eks? Erinevus hooletult võlgu kasvatavast rahandusmudelist on tõenäoliselt vaid lõpptulemuses. Majandusraskustesse sattunud riike aitavad uuesti järjele saamisel teised karmi käe ja range distsipliiniga riigid. Loodusvaradega vastutustundetult toimetamine ei jäta meie järeltulevatele põlvedele aga võimalust kuskilt abipaketti küsima minna.

See on põhjus, miks lodeva riigikulutuste mudeli läbikukkumisest oleks tark õppida ka keskkonna, energeetika ja loodusressursside vallas. Rahanduse vallas on Eesti vastutustundlik majandamine eeskujuks. Sama suhtumine peab kanduma ka keskkonna- ja loodusressursside kasutamisse. Nii nagu majanduskriisist väljumisel on eelisseisus need riigid, kus rahaasjad on range ja karmi käega korras hoitud, saavad ressursinappuse ajastul konkurentsieelise riigid, kes taipavad, et keskkonnahoid on kaasaegse nutimajanduse ema.

Uued tehnoloogiad, lahendused, arendused selleks, et järjest väiksema ressursikuluga saaks elukvaliteet parem, et väheneks keskkonnarisk ja saastamine – see on lõputu tööpõld teadlastele, inseneridele, energeetikutele, arhitektidele... Pragmaatiline vajadus selliste lahenduste järele on maailmas kasvamas sõna otseses mõttes iga päevaga. See ja mitte miski muu on rohelisema majanduse vedru.

Eestlased on esmalt kõige uue suhtes umbusklikud. Nii vaadati eemalt ja altkulmu esialgu neidki, kes IT-tiigrihüppe vaimus uut rohelist tiigrihüpet ennustasid. Nüüd ollakse umbusust lahti saamas ja rohelise tiigrihüppega kaasa minemas. Esialgu veel kombates, harjutades, aga järjest veendunumalt ja süstemaatilisemalt tulemust püüdes.

Järgmise aasta eelarve tähendab Eestis muu hulgas 400 miljoni euro suunamist otseselt saastamise vähendamiseks ja keskkonna säästmiseks, et energiat ja loodusressursse kuluks vähem.

See tähendab ligikaudu poole tuhande avaliku sektori hoone energiahoidlikumaks muutmist. Umbes 750 kortermaja soojapidavamaks, aga sealtkaudu enam kui 10 000 pere küttearvete väiksemaks muutmist. Soojamajanduse ajakohastamist. Vee puhastussüsteemide rajamist.

Säästlikumate ja mugavamate busside toomist Tallinna, Narva ja Narva-Jõesuu tänavatele.
Rohelist energiat tarbivate elektriautode kasutusele võtmist ja Euroopas ainulaadse, kogu riiki katva laadimisvõrgustiku arendamist. Väiksemat kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist. Fossiilkütustest sõltumise vähendamist.

Suund rohelisema, mitte pruunima majanduse poole tähendab näiteks sedagi, et uued riigi planeeritavad hooned kavandatakse kohe algusest peale võimalikult ökonoomseks ja energiasäästlikuks. Kavandatav kolme ministeeriumi ühismaja peab olema selle tõsiseks näiteks.

Samuti tähendab see, et riigis kasutusse võetavate transpordivahendite puhul hakatakse arvestama ka saastamisnäitajaid. Rohelisem riik nõuab, et avalikku ruumi planeeritakse loodussõbralikult: paljude jaoks on tõenäoliselt üllatus, et näiteks Rakvere linn tarbib avalikus ruumis ja linnale kuuluvates hoonetes ainult rohelistest allikatest toodetud elektrit.

Kas ja miks ikkagi peaks riik seda kõike suunama? Sest nende sammude tegemata jätmine ei tähendaks mitte ainult ressursse raiskava mudeli jätkumist, vaid läheks kokkuvõttes ühiskonnale, maksumaksjale palju rohkem maksma.

Mil moel? Õhu saastamisest (ka mürast) tekkivaid tervisekahjusid ei mõõdeta mitte ninakirtsutustes, vaid õhu saastamisest põhjustatud tervisehädade tulemusel elamata jäävates aastates. Jõkke, järve või merre lastav reovesi ei tee mitte ainult suplejate pärastlõunast kümblust ebamugavaks, vaid tekitab ringiga me toidulauale jõudes terviseprobleeme, mille ravikulusid võime kokku lööma jäädagi.

Hiiglaslikud tuhamäed, mis on kujunenud aastakümneid toodetud põlevkivielektri jääkproduktina, võivad ju Virumaalt läbisõitjale tunduda omapärased vaatamisväärsused, aga nende põhjaveele ohutuks muutmisele kulub miljoneid eurosid. Sellele käega löömine ja põhjavee reostusega riskimine... saate ise aru, millist kahju see meie inimeste elukvaliteedile tähendaks.

Need on ainult mõned näited. Mõned põhjused, miks riigi roll on ses vallas sarnane suitsetamise, joomise ja hasartmängude ohjamisega. Ja miks see teistsugune olla ei tohigi.

Kas see roll laabub tõrgeteta ja ideaalselt? Asju, mida lihvida ja terviklikumalt läbi mõelda, on ikka. On väiksemaid asju – näiteks võib põhjendatult tekkida küsimusi, miks hoonete energiasäästlikumaks muutmise rahale on ligipääs ainult kortermajadel? Ka võib nõus olla nendega, kes leiavad, et kogu elektriautode tutvustamise plaan oleks pidanud olema läbimõeldum.

On suuremaid asju – ilmselt ootab kogu avalikkus pingsalt meie energeetika eest vastutava ministeeriumi kava energiamajanduse pikaajaliste plaanide kohta. Milliste otsuste abil me oma sõltuvust fossiilsest allikast toodetava energia järele vähendame?

Millal vaatame kriitiliselt üle riigile kuuluva energiaettevõtte investeeringuplaanid? Kuidas väldime tulevikus olukorda, kus pidevalt tuleb ühe energialiigi kohta vastukäivaid signaale? Või kuidas muudame oma transpordisektori (mis moodustab kogu õhku paisatavast CO2st ligi 40 protsenti) vähem saastavaks?

Lõpetuseks. Investeerimine ressursside säästlikumasse kasutamisse, saastamise vähendamisse ja kõike seda võimaldavasse tehnoloogiasse on Eesti inimeste elukvaliteedi ja meie majanduse konkurentsivõime küsimus. Tean, et Eestis on neid, kes sellise jutu peale siiani õlgu kehitavad.

Olgu pealegi. Eks ole tõsi, et ka lõdva rahanduspoliitikaga riikides kiputakse pehmelt öeldes nina kirtsutama, kui neile seatakse abipaketi puhul tingimuseks kulutuste koomaletõmbamine. Sest kogu aeg on ju olnud teisiti. Ainult et loodusvarade puhul ei ole seda väljastpoolt tulevat mõistuse häält ega saa ka kunagi olema. On võimalus ise otsustada. Ja tegutseda.

 

Tagasi üles