Töötajaile kõrgem põhipalk? Tänan, ei! Või siiski - jah?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TTÜ professori Milvi Tepiga juhtus Ameerikas järgmine lugu. Õhtusöögi järel tasus ta arve ning jättis kelnerile 15 protsenti jootraha. Aga too ei jäänud rahule, tuli tagasi ja kukkus kurtma: miks nii vähe!?
Vaevalt, et tolle restorani omanik kelneri sellise käitumise peale rõõmustaks. Aga kui omanik on juba kord loonud oma firmas kultuuri, kus teenindajal põhipalk puudub, on rahamangumine paratamatu kaasnähtus. Ja mitte ainult tolles restoranis, vaid paljudes kohtades Ameerikas.
Põhipalkade kokkukuivamise koha pealt käib Eesti väga julgelt Ameerika jälgedes. Nagu näitab hiljutine Euroopa palgauuring, võib Eestit õigusega Euroopa Liidu Ameerikaks kutsuda. Sest siin saab tervelt 45 protsenti töötajaist ühel või teisel moel tulemuspalka – see on ELis kõrgeim näitaja.
Tulemuspalk on läinud moodi isegi seal, kus tulemust on raske, kui mitte võimatu mõõta, näiteks lasteaiakasvatajail. Nagu näitab Fontese verivärske palgauuring, kipub järgmiste aastate palgakasv tulema paljuski boonuspalga toel. Ruulib põhimõte «Teed, siis saad.»
On see hea või halb? Üht tõde siin polegi. Töötaja seisukohalt kahtlemata halb, kui tööandja maandab oma riske tema põhipalga arvelt. Aga ettevõtjate ja majanduse paindlikkuse seisukohalt vaieldamatult hea. Kõigele lisaks on see palgatöötaja jaoks ettevõtliku mõtteviisi baaskursus.
Boonuspalga tähtsuse tõusuga, millele lisanduvad hiljutise kriisi vitsad, on kaasnenud päris palju positiivset, mis peaks majanduse ülekuumenemise ohtu kahandama.
Varem tavaks olnud «kõigile natuke» palgatõusu asemel on lähenemine nüüd pigem individuaalne, palka saavad juurde ainult parimatest parimad. Ning konkurentide palgataset jälgitakse suure hoolega, tühja ei maksta.
Tänu sellele pole kardetud palgarallit sel aastal tulnud. Palkasid hoiab kiiresti kasvamast ka suhteliselt suur töötute arv ning asjaolu, et pärast masu tööle võetud inimestele maksti sageli madalamat palka kui neile, kes seda tööd varem tegid.
Turu üldine palgatase on jäänud 2010. aastaga võrreldes enam-vähem samaks. Suuremad muutused on toimunud mõnedes vadgruppides (insenerid, oskustöölised). Suure tõenäosusega jääb Fontese hinnangul palgatõus ka järgmisel aastal tagasihoidlikuks, nii 3–4 protsendi piiresse.
Ent ameerikalikku, kõrge boonuspalgaga süsteemi on ohtlik pimesi armuda, sest sel on ka rida puudusi. Põhipalgal on nimelt sorteeriv efekt: ettevõtte palgatase määrab, kui head inimest on võimalik turult värvata. Olematu põhipalgaga raketiteadlast firmasse ei too.
Ka tavad ja firmakultuur määravad väga palju. Nii kaalub Eestis nii mõnigi firma hoopis boonuspalga kaotamist, isegi müügitiimil.
Ja veel: ka eestimaised kelnerid on kiired õppijad – kui põhipalk Eestis armutult maha kärbitakse, küll nad siis käe pikka ajavad ja jootrahale lisa nõuavad. Seda ju ei tahaks.
Tänud Milvi Tepile (TTÜ) ja Irja Raele (Fontes), kelle esinemised tänavusel „Palga päeva“ konverentsil mõtted liikuma panid.
