Skype palkamisest: eestlastel napib tihti koostöö- ja keeleoskust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Skype’i tarkvara testimisosakonna juhataja Tiit Paananen möönab, et rahvusvaheliselt ambitsioonikatel ettevõtetel tuleb tahes või tahtmata tuua Eestisse võõrtööjõudu, sest välismaalt tulejal on sageli laiem maailmapilt ja paremad oskused koostööks erinevate inimestega erinevates kultuurikontekstides.
Rääkides kõrghariduse rahvusvahelistumisest, kas Skype’ile ja teie tüüpi firmadele on kasulikum, kui meie noored ennast välismaal täiendavad või kui Eestisse tuleb õppima rohkem välisõpilasi?
Nii Skype’ile kui ka teistele samas valdkonnas tegutsevatele ettevõtetele on kasulik, kui selles osas valitseks tasakaal. Rahvusvaheline koostöö toimib erinevate programmide ja projektide kaudu ning selle edukaks kulgemiseks on vaja mõlemapoolset valmisolekut.
Sisuliselt oleks kohalik areng kiirem, kui välisüliõpilased tuleksid Eestisse.
Pikas perspektiivis on väärtus aga suurem just siis, kui meie õpilased, kes on õppinud ja töötanud välismaal, naaseksid kodumaale rahvusvahelise kogemusega ja asuksid tööle näiteks Skype’i.
Mis on need kitsaskohad meie kõrghariduses, mis sunnivad teiesuguseid firmasid palkama võõrtööjõudu?
Üheks kitsaskohaks on see, kuidas meie õppurid erinevaid oskusi kõrgkoolis omandavad. Lisaks võime seejuures rääkida ka koostöökogemuse olemasolust või selle puudumisest erinevate kultuuride vahel ning teiste erialade spetsialistidega. Praktikas on harva tulemuse taga vaid ühe inimese töö, tihedamini on see siiski meeskonnatöö tulemus.
Näiteks on meil ka Eestis tihti olukordi, kus koolis häid hindeid saanud programmeerija ei suuda tõlgendada Londonis kirjutatud lähteülesannet. Samas peab ta näiteks koos testijatega Brasiiliast talle tundmatu arendusmetoodika järgi välja arendama nõutud toote.
Komistuskiviks on siinkohal keeleoskuse ja koostööharjumuste puudumine. Samuti puudub tihti võime näha suuremat pilti.
Teiseks kitsaskohaks võib lugeda akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse jaotust; kui palju me koolitame spetsialiste reaalteaduste vallas ja kui palju teatud tehnoloogia rakendamisele keskendunud spetsialiste. Näiteks matemaatikud võivad oma oskusi rakendada signaalitöötlusest andmeanalüüsini, kuid JAVA programmeerijana lõpetanu vajab väga selgelt defineeritud lähteülesannet.
Olete võtnud tööle nii Eesti kui muu ilma insenere – kas ka hariduses, riigis, kultuurikontekstis on tähelepanuväärseid erinevusi, mida esile tuua?
Erinevusi on, kuid väheneval hulgal. Seda nii eestlaste suuremas valmisolekus teiste kultuuridega toime tulla kui ka meil rakendust leidnud välismaa inseneride Eestit puudutavate teadmiste tasemes. Lisaks said erinevad suhtlemisharjumused ja koostöövõimekus juba eelnevalt välja toodud. Samuti on üldteada ka kultuurilised kontrastid.
Võib öelda, et eestlased teevad töö alati ära, kuid ei oska oma geniaalset lahendust hästi müüa. Lisaks tõusevad esile ka eestlaste tagasihoidlikkus ning vähene tähelepanu hinnanguid andes – mis tegelikult on lihtsalt ausus. Skype’i läänest saabunud inimesed võivad aga jällegi tunduda liialt üldised või halvemal juhul kahepalgelised. Tegelikult on nad aga lihtsalt võimelised efektiivsemalt määramatusega tegelema.
Eesti ülikoolides on mitmeid rahvusvahelisi õppekavasid, paljud neist just nn arvutiteaduses. Kas nende ingliskeelsete õppekavade teke on muutnud kuidagi ka siinset tööjõuturgu?
Kui veel ei ole, siis varsti on muutmas. See tähendab, et nende uute õppekavade järgi toimuvad õpingud võtavad siiski veel mõne aasta aega. Inglise keele omandamine õpingute käigus konkreetsel erialal on asendamatu nõue. Lisaväärtuseks on seejuures välismaised kaastudengid ja õppejõud koos oma kontaktvõrgustiku ning võimalustega.
Palju on räägitud ka Eestisse maailma tasemel professorite toomisest, aga alati on küsimus rahas. Kas siin näeb Skype võimalusi, et nende professorite toomist toetada?
Raha puudumine on tihti hea ettekääne. Samas, isegi raha olemasolul tekib rida takistusi, millega tuleb silmitsi seista, et neid talente Eestisse saada – kliima, väljakutsete pakkumine professoritele, lennuühendused Eestiga. Siin jäävad üksiku firma käed lühikeseks.
Eestis on käinud märgatav hulk välismaiseid õppejõude perioodil, kui Eesti oli eksootika – koht, kus sai aidata. Tänaseks on see argument ära kulunud ning lisaks rahale on vaja ka pädevat väljakutset, et kompenseerida varem mainitut ja muuta Eestis õpetamine rohkematele konkurentsivõimeliseks võimaluseks.
Kui palju üldse oleks vaja meie niigi hea IT- ja insenerihariduse kõrvale muu maailma õppejõude?
Kasu just välisprofessorite siiatoomisest oleks eelkõige avarduva maailmapildi, keelekogemuse omandamise, erinevate koostöövormide harjutamise ning interdistsiplinaarse koostöö õppuritele pakkumise taga. Kahtlemata lisaks see nii akadeemilise kui ka rakendusliku suuna arengule hoogu juurde.
Kui teie teha oleks riiklikul tasemel kõrghariduse arengu üle otsustamine ja selle arengu rahastamine, siis kuhu te selle raha annaksite?
See ongi meie teha. Ja kogu sektor annab oma panuse. IT Akadeemia idee läks ju liikvele Arengufondi, Info ja Telekommunikatsiooni Liidu ning ülikoolide koostöös. Esmaseks eesmärgiks on olemasolevate töötavate programmide IT Akadeemia kaubamärgi alla koondamine, et seejärel initsiatiivi edasi turustada.
Riiklikul tasemel võiks rahastada just neid programme, mis viiksid juba plaanitu ellu – programme, mis on rahvusvahelised, sisaldaks eri valdkondade (tootearendus, disain ja tehnoloogia) koostööd ning looks võimalusi arendada nii akadeemilist kui rakendusliku kõrghariduse suunda.
Lisaks tuleks panna rõhku ka põhikoolis ja gümnaasiumis toimuvale, sest tundub, et infotehnoloogia valdkonna edukate tegijate taust hõlmab peaaegu alati arvutiharrastust või robotite nikerdamist juba noorukieast alates. Seega, vundamenti laotakse aina varem ja nooremas eas.
Artikkel ilmus SA Archimedese koostatud Postimehe lisalehes Kõrgharidusfoorum.