Kalle Muuli: me saame läbi Kreekata

Kalle Muuli

FOTO: Peeter Langovits.

Euroopa finantskriisi tuum pole lihtinimesele hoomamatutes ülisuurtes arvudes, vaid sõnades ja tegudes, mis omavahel kokku ei sobi, kirjutab kolumnist Kalle Muuli.

Stabiilsusfond laenab raha rangete tingimustega, lubas rahandusminister Jürgen Ligi möödunud teisipäeval riigikogule, soovides heakskiitu Eesti liitumisele Euroopa stabiilsusfondiga.

Nädal hiljem pidi ta Brüsselis oma kolleegidega kohtudes tõdema, et Kreeka ei täida endale tänavuseks võetud kohustusi. Ja mitte ainult tänavuseks – sama soojaga teatas Kreeka valitsus, et ei kavatse oma kohustusi täita ka tuleval aastal.

Nii lihtne see ongi. Ei täida ja kõik. IMFi ja euroliidu «troikad» võivad võimelda, palju tahavad, aga «rangete tingimustega» seotud kreeklased kulutavad ikka miljardeid eurosid rohkem, kui lahketelt abistajatelt raha lunides lubati.

Eksib muidugi see, kes arvab, et euroriikide rahandusministrid saatsid oma Kreeka ametivenna seesuguse jutu peale koduteele tühjade pihkudega. Järjekordsete abimiljardite andmine lükati moepärast mõne nädala jagu edasi, aga eurogrupi juht Jean-Claude Juncker tõttas senisest veelgi innukamalt kinnitama, et Kreekat aidatakse igal juhul ja pankrotti ei tule kohe kindlasti mitte.

Näib nii, et valitsejad ajavad maksumaksjale üht (ranged tingimused), investoritele teist (päästame igal juhul) ja isekeskis hoopis mingit kolmandat juttu. Kuidas siis selle abistamisega ikkagi on, Jürgen Ligi, kas üksnes rangetel tingimustel või igal juhul? Või hoopis kuidagi muud moodi?

Kõigi hädade algus on iseendale ja teistele valetamine. Ja seda mitte ainult Kreekas. Euroopa finantskriisi tuum ei ole võlgades, eelarvepuudujäägis, intressides ega mingites muudes lihtinimesele hoomamatutes ülisuurtes arvudes.

Euroopa kriisi tuum on sõnades ja tegudes, mis omavahel kokku ei sobi. Mõõdutundetu võlg ei sünni ilma otsuseta rikkuda kokkuleppeid, vilistada mängureeglitele. Sama lugu on ka üliriskantse laenu andmisega – seegi eeldab vähemasti enesepettust.

Euroopa finantskriis on ennekõike usalduskriis. Keda või mida uskuda, kui esimeste raskuste ilmnedes unustab kogu eurotsoon kõik pühalikud tõotused, aluslepingud, paktid ja kriteeriumid?

Kui isegi nii soliidne asutus nagu Euroopa Keskpank reedab oma põhimõtted, sest pangajuhtide meelest on see otstarbekas ja vajalik? Eesmärk, teadagi, pühitseb abinõu, ja kui on vaja, tuleb ka reeta.   

Euroopat ei ohusta võlanakkus, vaid silmakirjalikkus ja sõnamurdlikkus. Eks valetatakse ja vassitakse igal pool, kuid vist kuskil mujal peale Euroopa ei armasta poliitikud ja ametnikud nii palju rääkida väärtustest ja põhimõtetest, mida nad kohe pärast kõne lõppu on valmis silmagi pilgutamata jalge alla tallama.

Eesti on vaene ja väike riik, aga me oleme keskmisest edukamalt üle elanud mitu kriisi, nii majanduslikke kui ka poliitilisi, sest meil on olnud raudsed ankrud, millest kinni hoida, ja kirkad majakad, mida silmas pidada. Kindla kursiga devalveerimatu Eesti kroon muidugi ennekõike. Aga ka põhiseadus, õigusriik, sõnavabadus ja demokraatlik aade laiemalt. NATO ja Euroopa Liit ning – õnneks või õnnetuseks – ka euro.

Kui raske ka pole olnud, vist ainult korra on Eesti valitsus vääratanud. See juhtus siis, kui rahvale antud lubadust rikkudes külmutati teine pensionisammas. Aga see oli väike vääratus – raha jäi alles ja maksed taastati õige pea.

Ent kuidas elada ja olla nüüd, kui üks majakaist, euro, näib juhtivat meid sohu?  

Jürgen Ligi nimetas Eesti esmaseks huviks Euroopa stabiilsusfondiga liitumisel kriisi leviku vältimist. See on paraku lootusetu ja hilinenud huvi, sest kriis on juba levinud üle Euroopa.

Saksamaa majandus veereb allamäge, turvateste võitnud superpangad vanguvad ja isegi Tallinna börsilt on paari kuuga haihtunud terveid varandusi.

Sellegipoolest arvan ma, et riigikogu tegi õigesti, kui võttis Eestile ränkraske kohustuse garanteerida kahe miljardi euro ulatuses stabiilsusfondi laene. Me oleksime sama põhimõttelagedad kui Kreeka valitsejad, kui vahetaksime väärtused rahaks.

Euroopa solidaarsus võib paljudele tunduda sõnakõlks – ja võib-olla ongi seda, tõesti ei tea –, kuid meil pole suure Venemaa külje all paremat valikut kui vankumatult oma ankruid ja majakaid hoida. Maksku mis maksab, ükski hind pole üleliia kõrge. Stabiilsusfondi põhja lastes käituksime nagu Kreeka, kes rahahimus oma liitlasi alt vedas ja Euroopa ühtsuse olupoliitikale ohverdas.  

Küll aga arvan, et riigikogu peab selgelt ja kindlalt «ei» ütlema, kui fondist tuleb raha küsima Kreeka. Me ei tohi võtta endale kohustusi rahva eest, kes ise oma kohustusi ei täida. Jutt rangetest tingimustest Kreeka abistamisel ei kõla usutavana, sest eurotsoonis üldiselt ja Kreekas eriti rikutakse tarbe korral kõiki tingimusi ja reegleid.

Kui sa ikka käitud nagu joodik, kes hommikul lubab, et jätab joomise maha, aga õhtul vindisena koju vänderdades jutustab, et peab sel aastal ikka veel mõne pitsikese hinge alla libistama, no ainult mõne pisikese, ja ega järgmiselgi vist tipsutamata läbi saa, siis pole midagi parata, siis ei saa sind ka teised aidata.

Tagasi üles