Itaalia lükkab müüki ajalooväärtused

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Itaalia hakkab võlgade vähendamiseks ajaloolise väärtusega kinnisvara vara müüma. Pildil vaade Veneziale.
Itaalia hakkab võlgade vähendamiseks ajaloolise väärtusega kinnisvara vara müüma. Pildil vaade Veneziale. Foto: SCANPIX

Lõpule on jõudmas peatükk Venezia rikkas, laevandusest läbi põimitud ajaloos: peatselt ehib suursugust neogootilist paleed Giudecca kanali ääres silt sõnaga MÜÜA.

16. sajandist pärit ja kaunite aedadega uhkeldav 4-korruseline Palazzo Molin, kus seni veel tegutseb ühe riikliku laevandusettevõtte kontor, avas reedel potentsiaalsetele ostjatele oma auväärsed uksed. Müüki läheb kõik, Murano klaasist kroonlühtrid ja puha.

Turutingimused pole oksjoni jaoks kaugeltki ideaalsed, kuid müügil hoitakse pineva huviga pilku peal – olukorras, kus Silvio Berlusconi valitsus vaeb võimalusi Itaalia enam kui 1,9 triljoni eurose võlamäe madaldamiseks.

Isegi kui Palazzo Molin 10-15 miljonit eurot sisse toob, on see võlaikkes Itaalia jaoks kui tilk vett laguunis.

Erattevõtluse, pankade ja kindlustajate allianss käis reedel välja «manifesti Itaalia päästmiseks», mis anti valitsusele Roomas üle koos terve nimekirjaga meetmetest, mille hulgas oli ka «kapitalimahutuste massiivne vähendamine riigi kinnisvara arvelt, mille hulk on tänaseni tohutult suur».

Selle asemel, et kinnisvara otse ära müüa, on rahandusminister Giulio Tremonti käinud investoritele välja riigi kinnisvara «katusfondi» idee, mida Itaalia keskpanga järelevalve all haldaks riigikassa ja mis otsiks võimalusi teenida pikaajalist tulu müügist, rendist ja kontsessioonilepingutest.

Ametliku arvepidamise järgi on kesk- ja kohalike valitsuste kinnisvara väärtus kokku 425 miljardit eurot, millest 25-30 miljardi ulatuses leidub võimalikke kandidaate mainitud katusfondi jaoks. Fondi asutamise tähtajana mainitakse 2012. aasta jaanuari.

Konkreetseid objekte ei mainitud.

Fondihaldurid ütlesid aga, et näevad ettepaneku taga kõikuvat valitsust, mis üritab kuidagimoodi võita tagasi võlakirja- ja aktsiaturgude usaldust, mis viimase kolme kuuga kaotsi on läinud.

Korruptsiooniskandaalid ja siselõhed annavad alust kahelda, kas Berlusconi kabinet üldse püsib niikaua, et saaks hakata rakendama reforme, mida on juba aastaid vaid lubatud.

Palazzo Molini kanali poole vaatavat muljetavaldavat marmorfassaadi, mis lisandus 18. sajandil, soojendab sügispäike, kui ostuhuvilised ja nende agendid müügiesitlusele sisenevad.

«Palazzo Molin on prestiižne ja ajalooline ning kujutab endast harukordset võimalust,» ütleb Põhja-Itaaliale spetsialiseerunud varafondi Numerica SGR juht Vincenzo Pellegrini, kes ise ostumõtteid ei mõlguta.

Erinevalt eelmistest ebaõnnestunud katsetest müüa maha ajaloolisi objekte, nagu näiteks endisi sõjaväekasarmuid Bolognas, ei ole Palazzo Molinile lisatud siduvaid tingimusi. Senikaua kuni säilivad aiad ja fassaad, võib tulevane omanik muuta need 3100 ruutmeetrit hotelliks, jagada maja korteriteks või kujundada ta tervikuna suursuguseks residentsiks.

Sealsamas maja ees on kai, kuhu saavad raskusteta silduda ka superjahid – räägitakse, et alles hiljuti kinnitas seal oma aluse otsad Hollywoodi täht Angelina Jolie. Palee tagant kulgeb kitsas Rio Ognissanti kanal, kus on kai tagasihoidlikumate veesõidukite tarvis.

Laevandusfirma Adriatica filiaalina, mille fašistlik režiim 1937. aastal Itaalia kui mereriigi võimsuse demonstreerimiseks asutas, oli palee funktsiooniks saata teele kauba-, posti- ja reisilaevu, mis suundusid Küprosele, Egiptusse ja muudesse Vahemeremaadesse. Veel 1974. aastal kasutati esimest korrust registreerimis- ja ootesaalina, kõrvaltubades olid Venezia sadamakapteni büroo ja Prantsuse konsulaat.

Tulevane omanik tunneb küllap rõõmu palee ajaloolisest hõngust. Hetkel on Silvio Berlusconi valitsuse jaoks aga tähtsam saata mingisugunegi signaal riigile, mis otsib palavikuliselt tuluallikaid turgude rahutamiseks.

Copyright The Financial Times Limited 2011.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles