Janno Reiljan: spekulandid ässitavad säästjat röövima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TÜ majandusprofessor Janno Reiljan hoiatab raha juurdetrükkimise eest, millega toetatakse tegelikult võlakriisi esile kutsunud spekulante.
Lihtsad sakslased kartsid, et euro kasutuselevõtuga ei lööda hingekella mitte üksnes aastakümneid stabiilsena püsinud Saksa margale, vaid stabiilse raha poliitikale üldse. Eestlased ei osanud krooni kadumisest suurt midagi karta, sest krooni vähem kui kahekümneaastase kestuse jooksul kasvasid tarbijahinnad enam kui 16-kordseks.
Kiire hinnatõus jätkus Eestis ka pärast üleminekut eurole ja europrohvetite stabiilsuse-ettekuulutused ei ole enam väärt teiste teadjameeste maailmalõpuennustustest.
Ootamatult ilmus nüüd aga säästliku eestlase rahanatukese kohale uus ähvardav äikesepilv. Majanduse elavdamiseks olevat jäänud veel ainult üks võimalus – säästjate otsene ja teadlik röövimine.
Ei Saksamaal ega Eestis ei julgenud enne euroõnnistuse saabumist riigieelarve defitsiidi katmisest keskpanga antava (piltlikult juurdetükitava) rahaga keegi rääkida. Saksamaal oli põhjuseks sügavalt juurdunud usk stabiilse raha arengut edendavasse jõusse. Eestis kartis keskpank õigustatult rahatrükist surmahoopi valuutakomitee süsteemile.
Kroon ja sisuliselt ka Eesti Pank on eurole üleminekuga kadunud, euro ja Euroopa Keskpank (EKP) on tavainimesest hoomamatus kauguses. Kaugele keisrile võib anda soovitusi, mida kodune kubjas kuuldagi ei tahtnud.
Hiljuti teatas SEB strateeg E24 äriuudistes ja Postimehe arvamusloos, et Euroopas ei ole rahatrükkimisest pääsu. Sellele olevat oma sõnavõtus vihjanud Rahvusvahelise Valuutafondi juht ja tubli pankur tõttas vihjet maakeelde ümber panema.
Eeskujuks on loomulikult USA, kes raha juurde trükkides end parun Münchhauseni eeskujul ise juukseid pidi majanduskriisimülkast välja tirib. Seesama USA, kelle pankade spekulatsioonid maailma pika rahapillerkaariga mülkasse lükkasid. Rahatrükk võimaldavat nominaalse majanduskasvu saavutada, pensionifondide alarahastamise ära hoida ja võlakoormat viisakal moel vähendada.
Rahatrükipress on ju siis tõeline issanda imeriist, mis paistab selle reklaami kohaselt kõik praegused majandushädad maa pealt pühkivat
Rahamaailm on ennekuulmatus hädas – viimasel paarikümnel aastal rakendatud spekulatiivne ärimudel on põhja kõrbenud. Aastatel 2009–2010 «päästis» majandust (eelkõige spekulatsioonidega raha põletanud pangandust) maksumaksja koorimine ja riigivõla suurendamine.
Nüüd on üle jõu käiva võlakoorma all ägavad riigid abistajast hädaliseks muutunud. Inimesed ei taha aga alles värske kriisikogemuse tõttu oma sääste börsipõrgus põletada ja spekulatsioonifondides kaotada. Spekulantide leib on tõesti kibedaks muutumas. Loomulikult püüavad nad põhjamineku kartuses ähvardada kõiki tõelise maailmalõpuga. Prohvetid ja imerohud võluvad neid, kes hädade tõelist põhjust tunnistada ei taha ja oma haiguse ravimise teiste kaela tahavad veeretada.
Selle asemel, et oma sigaduste eest vastutus võtta ja tavalise pankrotistunud inimese elu alustada, soovitavad spekulandid EKP-l rahatrükimasina abil esile kutsuda inflatsioon (hinnatõus) ja säästjad paljaks röövida. Spekulatiivse majandusmudeli kohaselt on säästmine majandushädade peapõhjus.
Keskpanga ülesanne on tagada majanduse varustatus rahaga määral, mis hoiaks hinnataseme stabiilsena (ca kaheprotsendist inflatsiooni aastas loetakse normaalseks). Spekulandid soovitavad nüüd keskpangal lasta käibele rohkem raha ja kiirendada hinnatõus näiteks 15–20 protsendini aastas.
Lisaraha tuleb riigieelarvest eraldada loomulikult õnnetute spekulantide (ehk rahatrükkimist propageeriva panganduse) toetuseks, sest see on ainus viis maailmalõppu ära hoida. Midagi saavad katteta lisarahast ka valitsusametnikud, kes ennast rahajagamisel kunagi ei unusta. Tavaliste palgatööliste ja pensionäride lisaveeringud ei kata suuremat osa hinnatõusuga kasvavatest väljaminekutest.
Tõeline rööv pannakse aga toime majandust ohustavate säästjate kallal – 20-protsendine hinnatõus aastas tähendab, et kõigi säästude väärtusest «konfiskeeritakse» aastaga viiendik (kuigi näiliselt on rahasumma alles).
Tuleb aru saada, et rahatrükk ei loo väärtust juurde, vaid jagab selle ainult ümber. Säästjatelt röövitud rahaga «vähendatakse viisakalt» arulagedate laenajate võlakoormat. Arulagedaid võlgnikke aidates toetatakse aga tegelikult kuritegelikult vastutustundetuid spekulante, kes selle võlakriisi tekitasid.
Kokkuvõttes tähendab üleskutse rahatrükipress käiku lasta üleskutset päästa rikaste spekulantide vara ja sissetulek säästlike tavakodanike praeguse (palkade, pensionide) ja tulevase (säästude) elujärje hävitamise arvel.
Eelmise sajandi 1970. aastate «mõnusa» inflatsiooni võrdlemine 1930. aastate «hirmsa» deflatsiooniga kuulub aga kindlalt eetikavaba (finants)maailma nähtuste hulka. Keynes ei soovitanud majandusliku depressiooni ületamiseks rahatrükipressi käivitada, vaid kriisi ületamiseks avaliku sektori kulusid maksutõusu ja laenude abil suurendada. Seitsmekümnendatel aastatel aga oli tarvis ületada ajutine kohanemisraskus seoses naftahindade hüppelise kasvuga.
Mis on see ajutine järsk muutus, millega kohanemiseks rahatrükki soovitatakse? Spekulantide jätkuv nuumamine reaalse tootva töö (selle hulka kuulub eelkõige inimkapitali kasvatav hariduse, arstiabi ja turvalisuse tagamine) tegijate arvel see küll ei ole. Spekulante nagu prostituutegi võib ju kasutada, aga ärgu tulgu end ühiskonna eliidiks upitama.