Erik Roose: Kes tappis demokraatia?

Postimehe peadirektor Erik Roose.

FOTO: Peeter Langovits

Ka nii võib ühel päeval aastate pärast küsida. Näiteks sel juhul, kui vaba meedia on majanduslikel põhjustel lõpetanud ilmumise, kirjutab Postimehe peadirektor Erik Roose ajakirja Otsustaja värske numbri juhtkirjas.

Loomulikult on selline pealkiri täiesti teadlikult dramaatiline, kuuludes nö klassikalise artikli komponeerimise valdkonda. Samas ei saa selliseid arenguid siiski välistada, eriti konkurentsiameti viimase seisukohavõtu järel. Põhjus, miks sellest kirjutada, on aga selles, et kuigi võiks ju väita, et iga vaba konkurentsi kaitsev otsus on alati hea, siis antud juhul võiks ja peaks puude taga ka metsa nägema. Ning ausalt ütelda, selle esmakordse just ajakirjandust äriliselt puudutava kaasuse järel asetuvad vähemalt minu jaoks uude valgusesse ka mitmed teised riiklike regulaatorite otsused, puudutagu need siis elektri hinda, finantstooteid vms.

Aga asjast lähemalt.

Kujutame ette kahte supermarketit ühes väikelinnas. Kusjuures asuvad nad kõrvuti, konkureerivad samade väheste ostjate pärast ja on avatud üks hommikul, teine õhtul.

Võib ju väita, et kuna linnakeses on kaks poodi, siis valitseb konkurents ja tarbija võidab taas... Ilmselt tundub see nii ütleme kooliõpilasele 7.-8. klassini. Sealt edasi võiks ja peaks mõtlemisvõimeline isend juba küsima, mis mõjutab kaupade hindu poes? Selge see, et kulud, mida müügi organiseerimisele tehakse. Ja paraku ei koosne need ainult kassapidajate palkadest, vaid ikka ka kütte-, valve-, koristamisekuludest, rääkimata juhtkondade rahapakkidest.

Seega, juhul kui need kaks poodi ühendada, saab kaupluses hindu pigem langetada, sest paljud mõttetud topeltkulud võib jätta tegemata. Või vähemalt saaks maksta kõigile kassapidajatele inimväärset palka, samade hindade juures.

Just sellise lihtsustatud näite varal peab selgitama konkurentsiameti otsust, mis keelas kahe postiettevõtte ühinemine. Et aga lugeja mõistaks olukorra absurdsust, pean selgitama, mis ettevõte on Express Post. Nimelt kuulub ettevõte võrdseis osades kahele kirjastuskontsernile. Loodi aga selleks, et toimetada varahommikul tellijaile kätte ajalehed-ajakirjad. See on ainus ettevõtte loomise põhjus ning eeldus. Tõsi, vähesel määral (alla 10 protsendi turumahust) osutab Express Post ka kirjade kandeteenust. Just seda, peaaegu olematut konkurentsi, võtab amet kaitsta.

Ausalt ütelda tunnen end antud hetkel üsna lollina, sest lisaks ajalehe Postimees direktori rollile istun ka Express Posti nõukogus, kus oleme ettevõtte juhtkonda julgustanud tegelema lisaks põhitegevusele veidi ka kandevõrgu laiema kasutamisega, elik siis otseposti teenusega.

Ja mitte üldse niivõrd eesmärgiga toota kasumit, kuivõrd sünergia abil ajalehtede kojukandekulude – seega ka tellimishinna – madalamal hoidmiseks.

Kuid rõhutan, see on Eesti Posti mastaapidega võrreldes sümboolse suurusega äri.

Nüüd aga karistatakse ettevõtet ja tegelikult ka kirjastajaid püüdluse eest hoida ajalehtede teelimishindu kõigile Eesti elanikele jõukohasel tasemel. Tuletan veelkord meelde, et alles see oli, kui lisati tellimisteenusele käibemaks. Asi, mida pole tehtud õige paljudes Euroopa riikides.

Samuti virutatakse täiega kütuseaktsiisile otsa – kõvasti üle Brüsseli piirmäära.

Kokkuvõtteks – kõik need otsused toovad kaasa ajalehtede tellimishindade järsu tõusu, osade lehtede peatse sulgemise, arutleva meedia ja kirjasõna katastroofilise vähenemise ning päeva lõpuks ühiskondliku dialoogi ning äkki isegi demokraatia surma. Millega jõudsimegi tagasi pealkirja juurde.

Tagasi üles