Gunnar Polma: õpetaja palk olgu poolteist riigi keskmist

Reaalkooli ajaloolise koolimaja seinte vahel on haridust antud peaaegu 130 aastat, 13 viimast aastat juhib kooli Gunnar Polma.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti haridussüsteemi suurim häda alarahastamise kõrval on kindluse ja stabiilsuse puudumine, leidis Tallinna reaalkooli direktor Gunnar Polma.


Praegu on kõige pakilisem haridusteema Tallinna koolikatsed. Mul on raske mõista, mis selles halba on, kui lapsevanemal on õigus vabalt valida kool, kuhu oma laps esimesse klassi panna?

Põhikooli ja gümnaasiumi seadusest tuleb nõue määrata igale lapsele elukohajärgne kool. Tallinna linnavalitsuse vastava määruse menetlemise ja avaldamise ümber puhkenud melu, millele aitas kaasa ka ajakirjandus, tekitas massipsühhoosi. Koolide suvepuhkused koputasid uksele, aga lapsevanemad ei teadnud, mida edasi teha. See oli halb külg. Kas teil oli laps, kes läks kooli?

Jah, aga mu poeg läks Haapsalus kooli. Ma pidin ka ootama ega teadnud, kas mu laps sai sellesse kooli, kuhu soovisin. Seetõttu on mul arusaamatu lugeda ajalehtedest pikki artikleid teemal, kuidas pealinna lapsevanemad pidid ootama ja elasid teadmatuses.

Keskmine lapsevanem tundis, et pole kindel, kas laps saab soovitud kooli. Kui linnavalitsuse määrust põhjalikumalt lugeda, siis elukohajärgsus oli sinna sisse kirjutatud, aga kuna vanematel kadus kindlus, siis nad viisid oma väikese ja kõige kallima aarde kümnesse kohta näitusele. Tekkinud ažiotaaž võimendus omakorda riigi ja Tallinna linnavalitsuse vastasseisuna.

Mu arust on see väga mõistlik, kui lapsevanem saab vabalt kooli valida.

Varem oli kooli valikul kindel struktuur. Tallinnas olid üksikud koolid, mille piirkonnaks oli terve linn: reaalkool, Vanalinna hariduskolleegium, Inglise kolledž ja Prantsuse lütseum. Peale selle oli määratud teatud asum, kus oli mitu kooli ja milles oli kindlustatud koolikoht.

Uus seadus aga avas Pandora laeka, lubades väljakujunenud süsteemis teha muutusi. Kuigi uus seadus oli sisuliselt sama mis vana, sest koolide teeninduspiirkonnad on samad. Uue seaduse nõue on, et igale lapsele tuleb määrata elukohajärgne kool.

Tallinna esialgne kava proovis punktuaalselt seadust täita. Mõnes mõttes taheti taastada nõukogudeaegne kord, kus kool sõltus lapsevanema korteri aadressist. Mitme kooli vilistlaskogud, koolid ja ka mõjukad lapsevanemad astusid seepeale samme, et lapsevanemal säiliks võimalus valida koolide vahel. Jõukatsumise kaalukeeleks olid nii IRLi kui ka Keskerakonna parlamendiliikmetest prominentsed emad, kes panid seljad kokku ja ütlesid, et seadust ei tohi nii tõlgendada, et valida ei tohi ja kool sõltub elukohast.

Vastu tulles koolide soovile ja mõjukatele emadele pöördus pendel teise nurka, kus kaotati erinevused vastuvõtukorras ja kõikidele koolidele anti võrdne staatus, luues absoluutse konkurentsi igale poole. See viis olukorra tasakaalust välja ning see, mis kevadel Tallinna linnas toimus, pole normaalne: lapsevanemad käisid lapsed käekõrval koolist kooli katseid tegemas.

Aga mida siis teha?

Eesti vajaks tasakaalustatud süsteemi, et igal lapsevanemal oleks kindlus, et tal on mõistlikul kaugusel elukohast võimalus laps kooli panna, ja samas on võimalus vastavalt soovidele valida kooli, lähtudes lapse isikuomadustest ja andest.

Kui suur konkurss kevadel reaalkooli esimesse klassi oli?

Kohti oli esimeses klassis 48, lapsi käis katsetel 400-500. Reaalkooli katsed on orienteeritud sellele, et valida õpilased, kel matemaatika ja loodusteaduste alal oleks eeldusi. Koolikatsed näitavad lastevanemate motivatsiooni, aga ei katseta lapsevanemaid. Katsed selgitavad andekamad lapsed, kel oleks võimet omandada reaalkooli õppekava.

Kas korrutustabel pidi selge olema?

Ei pea olema selge, katsel on vestlus ja test. Ka meie hoolekogu liikmed lahendasid selle testi, kuid kõik ei saanud maksimumpunkte. Me ei kontrollinud korrutustabelit, vaid nupukust ja mõttelaadi. Selles võivad väikesed lapsed olla väga teravad.

Aga mis toob lapsed teie kooli, kas lapse andekus või kooli maine?

See on nagu inglise muru. Selles pole mingit saladust, kuidas head muru saada, tuleb niita ja rullida, teha seda kord päevas, aga seda sada aastat järjest. Reaalkoolis on seda tehtud 130 aastat järjest. See on kujundanud maine. Meie ampluaa on viia kokku õpilased, kes on motiveeritud ja kel on anne õppida reaalaineid, ning väga head ja andekad õpetajad.

Teil ei ole ilmselt ka õpetajate puudust ja igale vabale kohale on suur konkurss?

Nii ja naa. Tänu 130aastasele muruniitmisele oleme paremas positsioonis, aga väär oleks arvata, et probleeme ei oleks. Kui lahkub hea füüsika- või matemaatikaõpetaja, siis järjekorda ei ole, vaid on suured raskused uue leidmisel. Kasvatame oma kaadrit päev-päevalt, on olnud õpetajaid, kellele on tulnud öelda, et nad päris hästi ei sobi reaalkooliga. Õpetajate turgu ei ole, sest õpetaja amet ei ole Eestis eriti populaarne.

Miks see nii on?

Üks kindel indikaator on meesõpetajate nappus. Meeste ja naiste suhe näitab, kas valdkond on ala- või ülefinantseeritud. Õpetaja stereotüüp on praegu natuke vanem naine.

Esimese vabariigi ajal oli stereotüübiks meesõpetaja. Tallinna reaalkooli vanadel fotodel vaatavad vastu enamasti meesõpetajad. Andekamad ja võimekamad mehed suunduvad praegu muudele elualadele, sest palk on mujal suurem.

See ei tähenda, et naine ei võiks olla andekas õpetaja, aga näitab seda, et naised ei seo ametikohta ja palgaootusi, vaid on rohkem aatega seotud. Naiste vastutus pere ees ei ole nii suur kui meestel. Eesti haridussüsteemi alarahastamist näitab see, et meesõpetajaid on väga vähe.

Ma ei tea ühtegi õpetajat, kes teeks oma tööd raha pärast.

Meie ühiskond on tarbimisühiskond, mõõdame väärtusi rahaga. Kuna Eestis ei ole õpetaja elukutse väärtustatud, siis noored ja andekad füüsikud või matemaatikud lähevad arvutispetsialistideks või insenerideks.

Kui palju peaks õpetajatele palka maksma?
Palk peaks olema üle keskmise, ma arvan, et võiks olla pooleteisekordne Eesti vabariigi keskmine brutopalk.

See teeb siis umbes 1200 eurot kuus?

Jah. Palgatase sõltub poliitilistest otsustest. Küsimus on, et millist Eestit tahame. Kas sellist, kus enne valimisi räägime, et haridus on väärtus ja aastas korra pisarsilmi peame õpetajate päeva ning jagame aasta õpetaja tiitleid, millega ei kaasne mingit preemiat.

Samal ajal tahame maailma parimat haridust, kuid ei hoolitse selle eest, et uusi õpetajaid peale kasvaks, et õpetajaskond oleks tugev. Selleks, et tõsta õpetajate palk vähemalt pooleteisekordseks riigi keskmiseks kulub suur rahasumma, aga ma ei usu, et sellise palga maksmine oleks Eestile üle jõu käiv.

Kas reaalkooli õpetaja saab poolteist riigi keskmist palka?

Meil on küll piltlikult öeldes laut puupüsti täis, st oleme võtnud vastu nii palju õpilasi kui võimalik, ja kasutanud ära ka kõik sisemised reservid, kuid Tallinna lähiümbruse jõukamad vallad maksavad õpetajatele siiski rohkem kui meie.  

Minister Jaak Aaviksoo jutt haridussüsteemi sisemistest reservidest tähendab ju seda, et koole tuleb sulgeda.

Suuremates asulates on võimalik koole liita, aga seda takistab omavalitsuste poliitika, sest kooli sulgemine on ebapopulaarne otsus ja võib viia valimistel hulga hääli.

Miks erinevad õpetajate palgad Eesti omavalitsustes sedavõrd palju ja ka koolihoonete seisukord ning õppevahenditega varustatus on koolides väga erineval tasemel?

Riik võiks siin peeglisse vaadata, sest riigikoolide olukord on halvem kui munitsipaalkoolidel. Võime küll arutleda hinna ja laenukoormuse suuruse üle, millega Tallinna linnavalitsus on koole remontinud, kuid see-eest on remonditud koolid heas korras. Riik ei ole aga oma koolidele olnud hea peremees.

Väga palju sõltub omavalitsuste juhtide suhtumisest, aga suur probleem on ka laste vähesus. Regionaalpoliitika otsustab palju. Kui ikkagi tahame mingis piirkonnas kooli säilitada, siis tuleb sealsete laste pearaha tõsta, et haridus oleks samal tasemel kui linnakoolides.

Vältida tuleks olukorda, kus igal külal on oma gümnaasium. Koolijuhist sõltub samuti palju, sest koolijuhi amet võib olla hea ja mugav ametikoht, huvi tundmata, et kool oleks nii õpetajate kui ka õppevahenditega hästi komplekteeritud.

Haridusreformist on räägitud aastakümneid, Eesti vabariigi haridussüsteemis pole kindlust ja stabiilsust. Valitsuse, isegi ühe erakonna sees käib hariduspoliitika ühest äärest teise. Näiteks töötati välja klasside täitumuse piirnormid, ent kui tuli uus minister, siis väitis ta, et seda polegi vaja.

Sama käib põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisega või riigieksamitega, mingit stabiilsust ega rahulikku arengut pole. Hea näide on koolikatsed, mis hõivas koolidirektorite tähelepanu jõulust jaanipäevani, jättes vähe aega uue õppekava rakendamiseks.

Venekeelsete gümnaasiumite üleminekut eesti õppekeelele lükatakse pidevalt edasi. Nii oleme jõudnud aprilliöödeni, mil reaalkooli aknad Tallinna teiste koolide õpilaste poolt puruks peksti.

Haridusministeerium lõhub praegu innukalt väikelinnade koolivõrku, asutades supergümnaasiumi. Mida arvate riigigümnaasiumite loomisest?

Riigikoolide tegemine on põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine, mis riigikogus toetust ei leidnud ja praegu on soovituslik. Ma ei taha vaielda põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise kontseptsiooni üle, sest sel on plusse ja miinuseid. Suuremas linnas, kus on palju koole, on see mõistlik tegevus. Alghariduse ja gümnaasiumi eesmärgid on küllaltki erinevad ja kindel fookus tuleb kasuks.

Tartu Treffneri gümnaasiumi edu peitub selles, et neil on kindel fookus ühele haridusastmele. Nii kooli juhtkond kui kogu töötajaskond on siis mobiliseeritud ühele valdkonnale. Eesti haridussüsteemile annavad tugevuse eri tüüpi koolid, põhikoolid, gümnaasiumid, koolid 1.–12. klassini, aga ka koolid, kus on õpilased 7.–12. klassini. Reaalhariduse andmisel on tähtis, et progümnaasiumi ja gümnaasiumi ei lahutataks. Koolivõrgu võimalused peavad olema mitmekesised.

Tööjõutrendide uuringud ütlevad, et tulevikus on sinikraesid Euroopas aina vähem vaja, küll aga üha rohkem kõrgharidusega spetsialiste. Eesti haridusministeeriumi retoorika on aga sootuks vastupidine. Kas kutsehariduse eelistamine kõrgharidusele on ikka väga mõistlik?

Viimasel viiel aastal on kutseharidus teinud suuri edusamme, sest on osatud Euroopa rahasid väga hästi kasutada nii betooni kui ka inimkapitali jaoks. Kuna ühiskond on orienteeritud ülikooliharidusele ja ka õppurite arv on vähenenud, siis see on tekitanud kvaliteediprobleeme ülikoolihariduses.

Ma arvan, et kutsekoolidel peaks olema oma kindel koht, aga kutseharidus ei tohi olla tupiktee, kust ei saa minna kõrgharidust omandama. Kui räägime Eesti majandusest, siis peaks olema suund sellele, et oleks võimalikult palju inimesi, kes oleks võimelised looma uusi tehnoloogiaid.

Me ei peaks keskenduma sellele, et võimalikult palju tootmist Eestisse tuua, et meil on palju sinikraesid, kes oskavad toota. Eesti vajab kõrgharidusega inimesi, kes oleks võimelised mitte ainult lihtsaid operatsioone tegema, vaid ka neid välja töötama.

Tagasi üles
Back