Toomas Kevvai: toetus tarbijale või põllumehele?

Toomas Kevvai

FOTO: Erakogu

Käesolevat mõttearendust ajendas kirjutama Arved Breidaksi artikkel «Toetage tarbijat, mitte põllumeest» (PM 2.09).
 



Tegemist on Eesti ajakirjanduses harvaesinevalt detailse arvamuslooga keerukatel toidu- ja põllumajanduspoliitika teemadel, milles on tõstatatud palju olulisi küsimusi, seepärast tuleks alltoodut võtta põgusa selgitusena, mitte käsitleda Breidaksi mõtetele oponeerimisena või kaitsekõnena.

Kui prooviksime analüüsida erinevate riikide ja ühenduste põllumajanduspoliitikat viimastel aastakümnetel, siis kõige olulisem on, et maailma toiduaineturg on muutunud vähem reguleerituks. Sisuliselt ei saa enam rääkida eri riikide põllumajanduspoliitikast eesmärgiga kitsalt tagada oma riigi elanike toiduainetega varustatus.

Maailma rahvastiku kasvuprognoos on järjest tõusev, jõudes aastaks 2050 üle üheksa miljardi. See tähendab, et ka vajadus toiduainete järele järjest suureneb.  Loomulikult on lisaks rahvastiku kasvule ka mitmeid teisi tegureid, nagu ostujõu muutus jne.

Seega võib öelda, et üldjoontes peaks pingutama kõik toidu tootmiseks sobivate tingimustega riigid selle nimel, et toidu pakkumine maailmaturul suureneks. Vastasel juhul hinnad tõusevad. Seepärast on iga riigi ees seisev filosoofiline küsimus, kas anda panus maailma toiduga varustamisse või proovida tagada tarbijatele toiduostude subsideerimine. On muidugi kolmas võimalus: mitte kumbagi teha.

Kui aga maailmaturuhinnad peaks tulevikus veel tõusma, võib arvata, et mõned riigid hakkavad taganema toiduturgude liberaliseerimisest. Seda küll senisele vastupidises suunas, ekspordipiirangute kaudu, proovimaks kaitsta oma tarbijat.

On aga mõistetav, et suhteliselt parem kindlustatus toidukaupade osas on riikides, kelle toiduainetootmise bilanss on positiivne. On ju öeldud, et reeglina on ka toidutootja parim turg koduturg.

Tulles Breidaksi tõstatatud probleemide juurde seoses konkreetsete toetustega, siis kõige fundamentaalsem on arusaam ühtse pindalatoetuse eesmärgist. See, et Eestis käsitletakse seda toetust tihti nn niitmistoetusena, tuleneb sellest, et me hüppasime ELi (ja põllumajanduspoliitika) rongile alles hiljuti. Lihtsustatult öeldes on ühtse pindalatoetuse juured 1990. aastatel ja eelmisel aastakümnel toimunud reformides. Reformide esimese etapi eesmärk oli alandada ELi siseturul toidu hindu.

See tähendas, et vähendati impordipiiranguid, mis tõi kaasa ELi siseturuhindade languse, mida hakati põllumeestele kompenseerima otsemaksetena, näiteks iga lamba eest jne. ÜPP reformi järgmine etapp, mis toimus vahetult enne Eesti liitumist ELiga, kandis eesmärki vabastada põllumees «kohustusest» toota neid põllumajandussaadusi, mille eest toetust maksti, tagades talle toetuse olenemata tema valitud tootmissuunast.

Selle reformi eesmärk oli võimaldada põllumeestel teha oma tootmisotsused selle järgi, mida turg nõuab. Nähti ette ka seda, et kui tootja otsustab, et ühel või teisel põhjusel ei ole tal otstarbekas mõnel aastal ajutiselt oma maad tootmiseks kasutada, saab ta ikkagi toetust tingimusel, et ta hoiab selle maa korras põllumajandustootmiseks.

Eestis oli ELiga liitumise eel aktiivselt põllumajandustootmiseks kasutuses alla 700 000 hektari maad. Praeguseks taotletakse ühtset pindalatoetust enam kui 850 000 hektarile.

Suurenemine on tulnud peamiselt reaalse toidutootmise suurenemise arvelt. Kindlasti on ka neid maaomanikke, kes näevadki maade heas korras hoidmist oma peaeesmärgina, mis ei ole täpselt kooskõlas selle toetuse eesmärgiga. Seetõttu on ka ÜPP eelseisva uuenduse raames üheks oluliseks arutlusteemaks, kuidas suunata toetused vaid aktiivselt põllumajandusega tegelejatele.

Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et ka praegu kehtiv ÜPP on ühe meetmena võtnud enda kanda osa vastutusest otseses abis majanduslikult vähem kindlustatud elanikkonnagruppidele. Seda tehakse nii tasuta toiduabi kaudu kui ka näiteks koolipiima ja koolipuuvilja toetusskeemide kaudu.

Tagasi üles