Kaks riiki ühes kriisis: Rootsi ja Eesti erinevused ning sarnasused

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rootsi keskpanga logo

FOTO: SCANPIX

Eestlased ei võta asju nii dramaatiliselt kui heaoluühiskonnaga harjunud rootslased. See väljendub kujukalt ka praeguses majanduskriisis, kirjutab Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik.


Ma tulin Eestisse 1992. aasta sügisel ja alustasin tööd Tallinna telefonivõrgu juhina. Kui ma siinsete inimestega vestlesin, ütlesid nad mulle: «Tead, meie oleme sovetid, aga vaata sina tuled puhtast ühiskonnast. Me ei saa üldse aru, miks sa siia tulid?»

Tõenäoliselt paljastas see vastus inimeste kehva enesetunnet ja ebakindlust. Inimesed, kes nii ütlesid, tõstsid Eesti telekommunikatsiooni kümne aastaga Lääne-Euroopa tipptasemele. Neil inimestel ei puudunud oskused, seni oli neil puudunud võimalus teha midagi uut ja mõelda suurelt.

Eestis tööd alustades oli siin 200 000 inimest ikka veel telefonisaamise järjekorras. Aastaks 2003 kasutati siin rohkem mobiiltelefone kui näiteks Kanadas ja paljudes Euroopa riikides. Internetipangandus oli sellisel tasemel, et paljudes Euroopa riikides ei kujutata seda tänini ettegi.

Mul on väga selgelt meeles, kuidas Eestisse tulles tekkis mul mõte, et ma ei ole saabunud mõnda sovetlikku riiki, vaid hoopiski Ameerikasse. Alles mõni aasta tagasi hakkasin aru saama, miks ma nii mõtlesin. Ma nägin Eestis selliseid inimesi, kellel oli väga palju pealehakkamist, positiivsust, kõva töötahet ning suhteliselt materialistlikud väärtushinnangud, mis on omased Põhja-Ameerikale.

See Rootsi, kuhu mina 1945. aastal kolm nädalat enne Teise maailmasõja lõppu sündisin, oli sõjast puutumata, kuid vaene riik. Rootsi oli klassiühiskond, kus tööliste osakaal oli suur, paljude elanike ostujõud oli madal, tööd tehti palju ning puhkus kestis napid kaks nädalat.

Rootsi sotsiaaldemokraadid muutsid seda olukorda nii, et maksustasid kõvasti kapitaliste ja jaotasid seejärel ressursid ümber. Usun, et klassiühiskonna muutmisel demokraatlikul moel oli Rootsil väga suur roll. Arvan, et rootslased juhtisid ajavahemikul 1960–1990 heaoluühiskonna arengut kogu Põhja-Euroopas.

Meid ühendab see, et oleme koos jaganud sotsialistlikku kogemust. Rootsis öeldi, et sotsiaaldemokraatial ja kommunismil on sama ema, nad pärinevad samast teooriast. Ma usun, et see on nii, aga suur ja väga oluline erinevus on see, et sotsiaaldemokraadid valitsesid üksnes siis, kui rahvas tahtis. Kommunistid aga valitsesid siis, kui nad ise seda tahtsid. Üks töötas evolutsiooniga ja teine revolutsiooniga.

Keskseks sõnaks kujunes trygghet, mis tähendab rootsi keeles turvatunnet. Ühiskond pakub kodanikule turvalisust sünnist surmani. Kui on vaja lasteaeda minna, pakub seda ühiskond. Kui ülikooli, siis loomulikult ei pea selle eest ise maksma. Kui inimene jääb tööta või haigeks, siis riik aitab teda. Kui inimene sureb, siis riik toetab teda viimast korda. See kõik on kujundanud Rootsis väärtushinnangutesüsteemi, kus on nii häid kui halbu elemente.
Minu käest on küsitud: «Sina, Jaan, oled elanud 40 aastat Rootsis ja 16 aastat Eestis. Ütle, mis on sinu meelest kõige suurem erinevus Rootsi ja Eesti inimeste suhtumises?»

Ma olen selle üle palju mõelnud ja lõpuks leidsin ühe, paraku ühe väga traagilise näite. Mõni aasta tagasi tekitas tsunami katastroofi Tais, kus viibis väga palju Rootsi turiste ning neist umbes 400 ka hukkus.

Aasta hiljem pühendas Rootsi televisioon sellele sündmusele terve õhtu täis traagikat. Üks rääkis, kuidas koos hiidlainega tuli suur palk ning lõi talle nii kõvasti vastu reit, et tekkis suur haav. Kuna soe vesi oli sogane ja baktereid täis, siis hakkas haav mädanema. Naine viidi haiglasse ja ta mõtles, millal Rootsi riik talle appi tuleb? Seda ei juhtunud.

Haav läks veel hullemaks ja naine viidi suuremasse haiglasse, kus ta endiselt ootas Rootsi riigi tuge. Lõpuks ta mõistis, et Rootsi ei tule talle Taimaale veel niipea appi.

Siin ongi erinevus. Eesti inimene ei küsiks, millal riik temale appi tuleb, kui ta on teisel pool maakera. Nüüd ma küsin: kelle väärtushinnangud on tugevamad? Kas sellel inimesel, kes ootab abi, või sellel, kes mõtleb, et ta peab ise sellest olukorrast välja tulema?

Rootsi sotsiaaldemokraadid on suutnud hästi kohaneda, võttes omaks turumajanduse. Teiselt poolt on Rootsi konservatiivid täielikult aktsepteerinud heaoluühiskonna mudelit. Näiteks tulumaksu määra vähendamisest ei räägi Rootsis keegi. Vähemalt mitte enne majanduskriisi.

Meil Eestis on olnud kiire majanduskasv ja meie kohanemisvõime on olnud hea. Kui ma võrdlen Eesti ja Rootsi arengut, siis Eesti edu on põhinenud veduri, mitte viimase vaguni toetamisel, ja see on kaasa toonud materialistlikud väärtushinnangud. Rootsi väärtussüsteem põhineb võrdsusel ja selles ühiskonnas on rohkem solidaarsust. Aga ma ei leia, et meil oleks vaja oma väärtushinnanguid häbeneda.

Kui Eesti taasiseseisvumise järel hakati siin erakondi looma, siis olid need väga palju juhi isikule ja väga vähe ideoloogiale orienteeritud erakonnad. Näiteks, kui Tiit Vähi lahkus Koonderakonnast, hakkas erakond lagunema ja lõpuks mindi laiali. Mul on olnud raske aru saada, mis on paljude Eesti erakondade ideoloogiline vundament. Neil on tihti tugevad juhid, aga nõrk ideoloogia.

Eesti oli kuni Teise maailmasõjani peaaegu samasuguse klassistruktuuriga riik nagu Rootsi. Aastatel 1944–1991 kujunes Eestis nomenklatuuri klassiühiskond, mis taasiseseisvumisega lagunes. Tänapäeva Eesti ühiskonna struktuur erineb Soome ja Rootsi klassikalisest klassistruktuurist, aga mina näen selles võimalusi ja mitte probleeme.

Kuidas Eestis edasi minna? Eesti rahva iive on kõrgem kui paljudes teistes Euroopa riikides, kuid ikkagi liiga madal. Vaadakem seda, kuidas inimesed lahkuvad Eestist ja kuidas meie räägime vajalikust sisserännust. Praegu ei tunne me seda veel ohuna, sest see protsess on aeglane ja muutused ilmnevad alles kauges tulevikus.

Meil on kaks võimalust. Esiteks võib jätkata senise majandusmudeliga ning rahvastiku vananemise tõttu hakata töötajaid sisse tooma. Teine võimalus on, et loome sellise majandusmudeli, mis vastab meie praegusele ühiskonnale. Mõelgem, kuidas see Eestile mõjub, kui inimesed Valgevenest või Ukrainast siia tööle tulevad?

Kui inimesed praegu Eestist lahkuvad, siis lohutame ennast, et ega neid lahkujaid nii palju ei ole. Ent nii ärkame ühel päeval ja märkame, et eesti rahvas on oma riigis vähemuses. Siis on hilja midagi teha, sest selleks ajaks oleme kaotanud kontrolli otsustusprotsesside üle.

Mida teha, et takistada asjade sellist käiku? Et pidurdada väljarännet, tuleks analüüsida, millest väljaränne sõltub. Peatun siin ühe olulise teguri juures. Kindlasti on meie madalam sisemajanduse kogutoodang inimese kohta üks väga oluline lahkumise põhjus. Kui Eesti oleks rikkam, suudaksime mitte ainult väljarännet pidurdada, vaid tuua oma riiki tagasi needki, kes siit lahkunud on.

Kas see tähendab, et peaksime majanduskasvu veelgi rohkem tähtsustama? Lahkujad on tihti ettevõtlikud ja aktiivsed inimesed. Kas Eesti ühiskond peaks sellele rühmale pakkuma paremaid arenguvõimalusi?

Eesti rahva jätkusuutlikkus peab olema see eesmärk, mis määrab, kuidas me oma ühiskonnamudelit arendame. Väärtushinnangud kujunevad selle mudeli tulemusel. Kui alustame sellega, et arendame väärtushinnanguid ja mitte mudelit, siis saba liputab koera, mitte koer ei liputa saba. Me võime alati uurida teiste riikide mudeleid, kuid tuleb meeles pidada, et neid kopeerida pole õige ega võimalik ning kodutöö tuleb meil endil ära teha.

Rootsi ajakirjanikud on minult viimasel ajal küsinud, mille poolest erineb praeguse majanduskriisi mõju Eestis ja Rootsis? Olen vastanud, et meie rahvas, kes on läbi elanud nii palju raskeid aegu, on harjunud suurte muudatuste ja raskete oludega ega võta asju nii dramaatiliselt kui heaoluühiskonnaga harjunud rootslased.

Prantsusmaa presidendivalimiste ajal nägin ma televiisoris esinemas Nicolas Sarkozyd, kes sageli ütles: «Ma armastan Prantsusmaad!» Niimoodi ütles inimene, kelle isa on ungarlane ja ema Kreeka juut. Ma olen sageli mõelnud, miks meie Eestis niimoodi ei räägi.

Minul on 16 aastat Eestis olnud hea elada. Ma usun väga sellesse riiki ja rahvasse. Ma armastan oma Eestit siiralt!

Artikkel põhineb 2. detsembril Tallinna Ülikoolis sotsiaaldemokraatliku õhtuülikooli sarjas peetud ettekandel. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Jaan Männik CV


• Nimi: Jaan Sven Männik


• Sündinud: 15. aprillil 1945 Rootsis


• Perekonnaseis: abielus, poeg ja tütar


• Haridus:


1964–1972 Lundi Tehnika Ülikool, kõrgharidus masinaehituse erialal, magistrikraad


• Ametikäik:


2008 – … Eesti Panga nõukogu esimees


2007–2008 AS Estonian Airi nõukogu liige


2007 – …Eesti Arengufondi nõukogu liige


2000–2007 AS Eesti Telekomi juhatuse esimees


2003–2007 AS EMT nõukogu esimees, AS Elioni nõukogu esimees


1997–2000 AS Eesti Telefoni (nüüd AS Elion) juhatuse esimees


1995–1996 Telia AB rahvusvahelised suhted


1993–1995 AS Eesti Telefoni Tallinna regiooni direktor


1989–1991 Telia AB, Stockholmi piirkonna investeeringute revident


1986–1989 Rootsi Kaitsejõudude Ratsionaliseerimise Instituudi vanemkonsultant


1978–1986 Alfa-Laval AB Stockholm, rahvusvaheliste installatsioonide projektijuht


1975–1978 KMW Karlstad Rootsi, käivitusinsener, hiljem rahvusvaheliste installatsioonide projektijuht


1974–1975 Rootsi Energia Stockholm, sisseostuinsener


1973–1973 Alfa-Laval AB, Stockholmi konsultant


1972–1973 Traders Toronto, Kanada insener



• Korp! Ugala liige


Allikas: Eesti Pank
Tagasi üles