Paljudes Eesti paikades viiakse jäätmed ikka veel metsa alla

Korraldamata jäätmevedu metsa all. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Vaatamata sellele, et Eestis kehtib korraldatud jäätmeveo süsteem juba mitu aastat, ei toimi see sugugi igal pool, tõdeb keskkonnaministeeriumi jäätmeoskonna juhataja Peeter Eek.

Kas vastab tõele, et Eestis on veel kohti, kuhu korraldatud jäätmevedu pole jõudnud ja inimesed peidavad, matavad või veavad oma prügi kuhu juhtub?

On tõesti omavalitsusi, kus korraldatud jäätmevedu on küll vormiliselt rakendatud, kuid mis samas on olnud väga leebed sellest süsteemist vabastamise osas. Mõnel pool on pea igaüks, kes on taotlenud vabastamist, seda ka pikema kaalumiseta saanud.

Teadaolevalt on mõnel pool selliselt vabastatud kuni 30 protsenti algselt registrisse kantud jäätmevaldajatest. See omakorda on sageli tekitanud olukorra, kus jäätmevaldajate sidumist kogumissüsteemiga pole toimunud ehk need, kes olid enne liitunud, on seda jätkuvalt ja kes olid enne väljaspool, on seda ka nüüd.

Tagajärjeks on ilma igasuguse kahtluseta jäätmete viimine kellegi teise konteineritesse, sh üldkasutatavatesse pakendikonteineritesse, aga otseselt ka metsa alla või mujale loodusesse, samuti kodune jäätmepõletamine. Just neid negatiivse käitumise ilminguid püüabki korraldatud jäätmeveo (KOJV) mudel vähendada, sest
täilikult vältida ei ole neid paraku kunagi võimalik.

Millistel juhtudel on võimalik saada vabastust jäätmeveost? Kui näiteks poeg viib oma maal elava ema prügi ise linna oma prügikasti? Üldse, kui inimesel on mitu
elamist, kas ta peab siis mõlemas kohas maksma?

Jäätmeseaduse 2010 aasta muudatustega on vabastamise üldise alusena sõnastatud: «Kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata, võib ta jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel teatud tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest.»

Kas kinnitul elatakse või mitte, jääb kohaliku omavalitsuse otsustada. Tartu linn ja mitmed teisedki rakendavad siin vabastustaotluste osas paikvaatlust, st vabastakse vaid siis, kui hoone ei ole kas veel valmis või ei ole enam nähtavalt elamiskõlblik. Muudel juhtudel käib tõendamine vaid vee-, ja elektritarbimise ning muude näitude alusel.

Kahjuks vabastavad aga mitmed kohalikud omavalitsused märksa leebematel alustel, pööramata tähelepanu keskkonnakaitselistele aspektidele. Lisaks tähendab selliste suuremahuliste vabastuste andmine jäätmevedajale ka põhjust hinnatõusuks, sest pakkumise lähtetingimusi on muudetud. Ehk teiste sõnadega - suurem lahkus vabastatatute suhtes võib lisaks prügikoristamiseüldistele kuludele tuua kaasa ka mõneti kõrgemad teenusehinnad nendele, kes teenust kasutavad.

Väide, et vabastamise aluseks on lubadus viia oma prügi
kuskile mujale, on paraku läbikäidud etapp. Väitmata seda ühegi jäätmevaldaja kohta konkreetselt, on siiski ilmne, et selline lahendus soodustab otseselt eelmainitud ebaseaduslikke jäätmekäitlusviise ja on laiemalt võttes ka üheks peapõhjuseks, miks tuli korraldada TeemeÄra koristusaktsioon.

Mõned aastad tagasi oli näiteks Saku vallas pea kõikide suvilaomanike vastus vallavalitsusele, et nad ei vaja mingit jäätmekäitluslepingut, sest kõik viivad oma jäätmed Tallinna. Ometi tuli igal kevadel, ja just linna
suunduva sõiduraja poolsest teeäärest, koguda autokoormate kaupa prügi.

Kui inimesel on mitu elamist (korterit, elamut, suvilat jms) siis tõepoolest peaks ta olema liitunud KOJV raames kõigis neist, kui ei suuda tõendada nende mittekasutamist. Tavaliselt nähakse seda küsimust vaid elamute ja suvilate raames ja käsitletakse KOJV süsteemiga liitumiskohustust kui kohustust jäätmeid tekitada.

Täiesti tähelepanuta jäävad siinkohal aga kortermajade elanikud, kes moodustavad elanikkonnast ligikaudu 70 protsenti. Nimelt ei ole korteriomanikel mingit sisulist võimalust vabaneda korteriga seotud kommunaalkulude osana jäätmekäitluskuludest, kusjuures sellel pole mingit seost tegeliku üleantud jäätmekogusega.

Ka paljud korterivaldajad ei ela oma korteris, kuna on tööl, õppimas või kusagil mujal, ometi arve neile esitatakse. Pole olemas ühtki meetodit jälgimaks, kui palju korterivaldja maja konteinerisse jäätmeid viib. Mingil põhjusel arvatakse, et elamute ja suvilate osas peaks kehtima täiesti vastupidine süsteem ja vaid jäätmevaldaja ise peaks saama otsustada, kus ja kui palju ta teenust tarbib ja selle eest maksab.

Palju on olnud pahandamist tühiveo arvetega. Millisel juhul võib neid esitada?

Tühiveoarved on kohaliku omavalitsuse ja jäätmevedaja vahelise lepingu küsimus, jäätmeseadus seda ei reguleeri. Seaduse kohaselt on need jäätmevaldjad, kes on kantud omvalitsuse registrisse ja ei ole sealt eraldi otsusega vabastatud, loetud automaatselt liitunuks miinimumpaketi ulatuses ja teenusepakkujal on neile õigus selle eest arve esitada.

See eeldab omakorda, et kõiki jäätmevaldjaid on KOJV rakendamisest ka eelnevalt informeeritud. Elu näitab aga, et sageli ei tea jäätmevaldjad KOJV rakendamisest midagi, enne kui laekuvad tühisõiduarved. Seega on tühisõiduarvete probleem valdavalt tingitud teavitamise nõrkusest. Teine probleem on, kui konteiner või muu jäätmemahuti pole õigel ajal õiges kohas.

Kas on kindel, et sorteeritud prügi läheb ka töötlemisele eraldi, mitte ei panda hiljem kõik jälle kokku? Kas on veel olemas need suure konteinerid mitme auguga, mis alt ühendatud?

Kvaliteetsed liigiti kogutud jäätmed lähevad garanteeritult
taaskasutusse, aga kahetsusväärselt sageli on liigiti kogutud jäätmetele ettenähtud konteinerites palju selliseid jäätmeid, mis seal olla ei tohiks. Selliseid tugevalt saastunud materjale käsitletakse segajäätmetena ja siis ka kogutakse segajäätmetega koos.

Siiski on signaale, on mõnel juhul, ilmselt logistikakulude
vähendamiseks, on jäätmekäitlejad kallanud segajäätmete
kogumisautosse ka liigiti kogutud jäätmete konteinerite sisu. Sellisel juhul on tegu jäätmeseaduse olulise rikkumisega ning sellest tuleks teavitada kohalikku omavalitsust või keskkonnainspektsiooni.
Küsimus mitme auguga, kuid alt ühendatud suurtest konteineritest liigitub ilmselt küll linnalegendide hulka.