Vladimir Koslov: mis juhtus USAga?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See, mis juhtus USAga, on viimase kolme kümnendi küsimus. Juhtus nii, et president Ronald W. Reagan hakkas Ameerikas ennetavalt n-ö Kreekat tegema, andes sedasi ka kreeklastele eeskuju oma imetabase majandusmudeli jäljendamiseks.
Maksukoormust vähendades täideti riigieelarvet ähvardanud puudujääk laenude võtmise teel, mõtlemata sellele, et laenudest saavad peagi võlad.
Kujundlikult öeldes tähendas laenulaekum nagu omamoodi dopinguannust. Majandusorganism sai teatava ergutava impulsi. Seda esialgu. Olgu siis lühema või pikema kestusega, kuid igal juhul ajutiste edusammude järel, analoogselt spordiga, kipub doping organismi elujõudu pikapeale paraku õõnestama.
Nii saigi USA ehekapitalismist väärastunud «ersatskapitalism» (nobelist Joseph E. Stiglitz). Kujunes välja «reiganoomika» sünnitatud ja mõni aeg hiljem keskpankur Alan Greenspani poolt tuliselt toetatud, ent ebaterve, nimelt meeletult paisunud laenukoorma all ägisev ja sellest vaevusest järjest suuremasse sõltuvusse sattunud rahandussüsteem.
George H. W. Bushi presidentuuri ajal hakkas laenunduse pinnalt võrsunud mullistuslik võõrmoodustis majandusorganismi lausa pahaloomulise kasvaja kombel piinama. Sedalaadi haiguspuhangu üldilminguks sai majanduse ülekuumenemine. Pöörase buumi käigus kontrolli alt väljunud hoovuste võimusesse haaratud majandusorganismi tabasid n-ö palavikuvapped. Ei toona ega hiljemgi võetud tõsimeeli arvesse multimiljardär Warren Buffetti elutarku hoiatussõnu: «Ülekuumenenud majandusse investeerimine on mäng tulega.»
Bush-seeniorilt ameti üle võtnud Bill Clinton mõistis küll hästi ohu tõsidust ja suutis rängalt rõhuvat võlakoormat ka omajagu vähendada, kuid tema võimuses ei olnud mingil juhul «reiganoomilise» värdsüsteemi põhiloomust muuta.
Õnnetuseks pääses uue sajandi koidikul presidenditoolile ja seega ühtlasi USA majanduslaeva kaptenisillale George W. Bush, pealegi olukorras, kus rahandusliku tüürimehe amet endiselt «reiganoomikale» truudust vandunud Greenspani kätte jäi. Asjaolude saatusliku kokkulangemise tõttu lõppes paugupealt Clintoni algatatud ravikuur ja USA hiiglaslik majanduslaev pöördus finantspiraatluse kursile. Pääses mõjule kolme presidentliku «dabljuu» – R. W. R., G. H. W. B. ja G. W. B. – pistrikumeelne hingesugulus.
Üleilmastumise oludes ei ole põhjust eriti imeks panna ka seda tõika, et «reiganoomiline» nakkus nii Euroopas kui mujalgi maailmas kiiresti levima hakkas, võttes Kreekas muidugi tavatult patoloogilise kuju. USAs aga langes Barack Obama õlule erakordselt ränk «reiganoomilis-dabljuulik» pärand, millega tal kriisiolukorras viivitamatult rinda pistma tuli hakata, kohates samas mainitud pärandile endiselt ustavate jüngrite visa vastupanu.
Mida ta siis seesuguses umbseisus teha sai? Esimese sammu astumiseks, vältimaks uppumisohtu sattunud majanduslaeva hukku, ei jätnud suluseis talle arvatavasti palju võimalusi. Juba märgatavasse kreeni vajunud laeva tuli toestada kiirkorras loodud hädapärase tugiparvega, nimelt kopsaka riikliku toetuspaketiga. Keegi ei saa praegu veel öelda, kauaks sellest tugiparvest abi on, kuid keegi pole suutnud ka mingit mõjusamat vahendit välja pakkuda. Elu nõuab katkematute otsingute ja poliitiliste jõupingutuste jätkamist.
Kas saab, küsigem, realiteete silmas pidades, tõsiselt võtta Andres Arraku kirjalikku kaitsekõnet USA majanduse vundamendi aluseid nii põhjalikult õõnestada jõudnud «reiganoomika» õigustuseks, jättes muide arvestamata tõiga, et Greenspan ise on oma süükoormat avalikult tunnistanud (PM 5.08.2011).
Veelgi veidramalt kõlavad vahkvihase netikommentaatori sõnad: «USA aga enne jamast ilmselt välja ei pääse, kui nad Obamast lahti pole saanud. See mees suudab veel kõvasti käkke kokku keerata» (PM 12.08.2011). Kas siin pole ehk tegemist tüüpilise pöördtõe juhtumiga, kus ohvrist süüdlane tehakse? «Dabljuude» pärandi ränkraskest koormast survestatud ja nende presidentide jälgedes käivate poliitikute pimesõgedat vastupanu taluma sunnitud Obamale on pigem põhjust kaasa tunda. Iseasi muidugi, kui Obama mingi süülisus päevavalgele peaks tulema.