Liibüalased uurivad Gaddafi kodude põnevusi

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gaddafi vastaselt meelestatud protestija Tripolis
Gaddafi vastaselt meelestatud protestija Tripolis Foto: SCANPIX

Hisham al-Jawhari tuhlab kolonel Muammer Gaddafi mahapõletatud maja keldripimeduses. Ta on nördinud, et asjad – ametlikud dokumendid, küütlev naiseking jms – on nii hooletult laiali pillutatud.

Härra Jawhari üürib parasjagu postkaarti, mille Bahreini kuninganna 2003. aastal koloneli abikaasale moslemite Eidi pühaks läkitanud on. «Maja tuleks nagu kord ja kohus konserveerida,» on ta veendunud. «Juhuks, kui siin leidub liibüalaste jaoks olulist informatsiooni.»

«See on ajalugu. Selle ma võtan,» järeldab ta õnnitluskaarti taskusse toppides ja jätkab ülevaatust.

Selliseid liibüalasi, kes näivad jagavat Jawhari vastakaid vaateid nende maad ligi 42 aastat valitsenud mehe suhtes, on tohutu hulk.

Nüüd, kui Gaddafide unikaalne kodude ja salapunkrite võrgustik kõigile avatud on, üritavad kodanikud leida tasakaalu kättemaksuiha, ajaloohuvi ja siira soovi vahel endale midagi suveniiriks noppida.

17-aastane käsitööline Majdi al-Raghi väljendus väga otsekoheselt, kui tal paluti vastata küsimusele, miks ta koloneli majast Araabia filmi kaasa tõi: «Ma tahtsin seda vaadata.»
Lõuna ajaks on üüratus ja ilma valveta Bab al-Aziziya kompleksis rahvast juba väga palju. Kummaliseks turismiväärtuseks kujunenud eluasemes käib vilgas tegevus, isegi hoovis tekib aeg-ajalt liiklusummikuid.

Ujumisbasseiniga kompleks on suur ja luksuslik, aga mitte päris nii hiilgav, kui endise Iraagi liidri Saddam Husseini kullatud paleed.

Huvitavaid leide ilmub päevavalgele teistestki Gaddafi pere kodudest linnas: alates Bollingeri šampanjat täis külmikust kuni terve haiglakompleksini, mis asub maapõues koloneli poja ja julgeolekunõuniku Mutassimi kodu all.

Bab al-Aziziya peamised eluhooned on üsna põhjalikult paljaks tehtud, köögikapid on tühjendatud, terrassil vedeleb suure lameekraaniga teleri kast.

Külastaja Khaled Ali, kes kinnitab, et kolonel käskis paari aasta eest ta poe kinni panna, tunnistab, et kogeb seda segadust silmitsedes segaseid tundeid.

Tundes küll heameelt langenud liidri alandamisest, annab ta endale siiski aru, et laastamistöö võib anda vastulöögi, tuhmistades mälestust silmakirjatsejast, kes üritas jätta endast muljet kui lihtsast telgielanikust, beduiinist.

Ta ütles: «Ühest küljest on tore, kuna me saame öelda: Gaddafi, vaata, mis su majast sai! Aga teisest küljest on pahasti, sest kogu maailm peaks nägema, kuidas ta tegelikult elas.»
Keldris valitseb juba peaaegu pilkane pimedus, jalgu jäävad laste jalgratas, meditsiiniliste uuringute dokumendid ja koloneli ametlike kingituste nimistud (näiteks päikeseprillide kohta, mille kinkis Hispaania peaminister).

On ka kiri maailma jalgpalliorganisatsioonilt FIFA, kus süüdistatakse Liibüa valitsust riigi jalgpalliliidu politiseerimises.

Mõtlemapanev filmikollektsioon sisaldab selliseid teoseid nagu «Vereteemant» (lugu jõhkra mässuliikumise poolt peetud kodusõjast), samuti film keskaegsest väidetavast selgeltnägijast Nostradamusest.

Raamatutest võiks mainida teoseid endise Egiptuse liidri ja kolonel Gaddafi suure iidoli Gamal Abdel Nasseri kohta. Leidub ka raamat pealkirjaga «The American Disease» (Ameerika haigus), kaanel vetekeerisesse vajuv Vabadussammas.

Ühest toast ilmub parasjagu psühholoogiadoktor Nasser Abudi, kaenlas tosin tema eriala puudutavat teost. Ta selgitab, et annab need lugemiseks mässulistest ohvitseridele ega paiguta neid omaenda raamaturiiulitele.

«See on haram [keelatud,]» ei väsi ta pomisemast, silmitsedes ümbritsevaid klaasikilde, puidulaaste ja väändunud metalli. «Miks nad küll ometi sellele tule otsa panid?»

Paljud külastajad on seda meelt, et Bab al-Aziziya tulnuks tervikuna säilitada, heitmaks valgust salapäraga ümbritsetud juhi isikule, kelle pildid oli kõikjal, kuid eraelu varjul.

Kogu kompleks kõneleb paranoiast ja salatsemisest, alates maa-aluste tunnelite ja punkrite võrgustikust kuni tõsiasjani, et koloneli maja asub otsekui peidus, varjul suurte puude all – tükk maad eemal endisest eluasemest, mida USA 1986. aastal pommitas.

Izdine Ali – järjekordne akadeemik, kes keldris raamatukogu tuulab – ütleb nii: «Ma tahan teada, kust ta pärit on, kui vana ta tegelikult on. Ma tahan teada, kus on ta juured.»

On juba liiga hilja, et üritada kaista režiimi (rahva rahaga ostetud) vara, mis on üle Tripoli laiali, inimeste kodudes ja mässuliste laagrites.

Nii mõnigi liibüalane kardab, et kaotsi on läinud asitõendeid, mis aidanuks valitsejaid vastutusele võtta.

Kuid vähemalt ärimees Fathi Abdur Razzaqi hääles kõlab võidukas noot, kui ta end ahervarest minekule asutab: «Vahest saame sellest kunagi tulevikus muuseumi teha.»

Copyright The Financial Times Limited 2011.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles