Juhtkiri: palk ja kasv

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Segane aeg soosib julgeid inimesi… võib-olla

Kui praegu pole aeg palgavaidlusteks, siis millal veel? Paradoksaalselt peaks just segased ajad, muutuste perioodid olema need, kus ühise vankri vedamise kõrval vaieldakse selgeks jõujooned järgmisteks perioodideks. Muu hulgas töövõtjate ja tööandjate vahel. Nõuda palka juurde või ooda­ta kannatlikult, kuni ülemused ise pakkuma tulevad? See on iga palgatöötaja igipõline küsimus. Nii ajalooline kogemus kui ka ametiühingud õpetavad, et kes ise ei küsi, sellele ei anta. Läbirääkimised tulude jaotamise üle on kindlasti ja igal ajal üks oluline osa majandusest…

Kuidas käituda praegu? Asjale väga lihtsalt vaadates saab jaotada seda, mis on olemas, ent lepingutega jaotatakse ka tulevikulootusi ning mõistagi riske. Julge hundi rind on rasvane või siis haavleid täis, nagu ütleb vanasõna. Enamasti tuleks lepingute tegemisel ja lubaduste andmisel proovida ajas natukenegi edasi vaadata. Täna teame, et keskmine brutokuupalk oli 2011. aasta II kvartalis 857 eurot ja see tõusis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 4,2 protsenti.

Üks asi on arvutada palka eurodes, teine asi küsida, kui palju töötaja oma palga eest kaupu ja teenuseid osta saab. Viimast nimetatakse reaalpalgaks ning see on langenud Eestis tervelt 11 kvartalit ehk kaks ja kolmveerand aastat järjest. Veel lihtsamalt öeldes: keskmine palgatöötaja saab oma palga eest osta vähem kaupu ja teenuseid kui varem. Buumi ajal kasvasid kiiresti palgad, aga ka ettevõtjate äritulud. Tagantjärele tarkadena oskame muidugi kõik öelda, et ses kõiges oli liialt palju õhku. Statistikast teame, et kriisi alguses kannatasid enam ettevõtlustulud. Inimesi lasti ametist lahti – töötus kasvas –, töölejäänute tulud küll kahanesid, ent siiski väiksemal määral kui ettevõtete kasumid.

Praegu raporteerivad ettevõtjad meile statistikute vahendusel majanduskasvust. Nii nagu ettevõtjad, kui kõik pooleldi meelevaldselt ühte patta panna, said languses rohkem kannatada, võidavad nad hetkel rohkem ka tõusus. Tõsi, kõik majandussektorid ei käitu ühtmoodi ning see seab iga palgatöötaja järgmise küsimuse ees raskesse olukorda: kas nõuda palgatõstmist erilise pealetükkivusega või tavapärasel rahulikul toonil.  

Ka ettevõtjad on keerulises olukorras, sest hetkeolukord pole laita, ent meist keegi ei tea, kas homne majandusilm on tänasest päikselisem või kärgatavad võlakriisi pilved majanduslikuks äikesetormiks, mille üleelamiseks on rahavarud vajalikumad kui väärt töötaja iga hinna eest kinni hoidmine.

Selge on vaid see, et ühiskondliku tasakaalu hoidmiseks on palgavaidlused vajalikud, nüüd ja edaspidi.

Tagasi üles