Reiljan: Eesti iseseisvus on suuremalt osalt näiline

Janno Reiljan. Foto: Peeter Langovits

Tartu Ülikooli välismajanduse professori Janno Reiljani sõnul on Eestis viimase 20 aasta jooksul paljud asjad väga hästi läinud, kuid sotsiaalküsimused püsivad liiga tagaplaanil ning peame leppima sellega, et meie riigi iseseisvus on suuresti näiline.

«Väga palju on läinud hästi, eriti on õnnestunud turumajanduse aluste ülesehitamine,» rääkis Reiljan Eesti arengust pärast taasiseseisvumist. «Aga millega ma ei ole kunagi rahul olnud, on sotsiaalne pool. Me olme majanduse seadnud sotsiaalpoolest, inimestest ettepoole.»

«Me saame välismaal alati kiita, et nii tubli majandus. Kui hakkame välja tooma sotsiaalpoolt, siis oleme jällegi esikohal, aga negatiivse poole pealt,» tõdes professor, kes on Eesti taasiseseisvumise järgselt töötanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna dekaanina ning kuulunud riigikogusse ja Tartu linnavolikogusse.

«Majandus on tööhobune. Tema peab olema see, kes ühiskonna vankrit veab. Aga mingil juhul ei saa olla nii, et ühiskond on pandud vankri ette ja hobune istub vankris,» selgitas Reiljan.

«Teine asi, millega ma rahul ei ole, on ühiskonna eliidi suhtumine kogu ühiskonna protsessi tervikuna,» lisas ta. «Me vaatame säravaid vaateaknaid ja ütleme, et kui tore. Vaatame ikka agulipoolt ka. Rõõmustagem vaateakende üle, kuid püüdkem ka tagahoovid korda teha.»

Eesti suudab ühiskonna valupunke kindlasti oluliselt leevendada, kui seda tahab, kinnitas professor. Selleks peavad aga inimesed ise olema aktiivsemad. «Ühiskonnas ei teki midagi iseenesest,» tuletas Reiljan meelde. «Kõik tekib ühiskonnas vaid inimeste jõupingutuste tulemusena.»

«Kui me ise üksteist igapäevaselt tähele ei pane, üksteisest ei hooli, siis miks arvame, et meie riigi esindajad peavad seda tegema,» lisas ta.

«Kuivõrd üldse väike riik on iseseisev globaliseerumise tingimustes, kus piirid on lahti ning oleme andnud palju volitusi ELile,» vastas Reiljan küsimusele, kas paarikümne aasta pärast Eesti üldse on iseseisev või hoopis osa Euroopa Ühendriikidest.

Ta meenutas Euroopa Komisjoni endise presidendi Jacques Delorsi hiljutisi sõnu, et ELi liikmesriikidel tuleb oma volitused keskvõimule üle anda, kuna vastasel juhul Euroopa oma probleeme ei lahenda, sest riigid lihtsalt ei suuda omavahel kokku leppida.

«Loomulikult me tahame olla ELis, ega meil kuskil mujal ju olla ei ole,» jätkas professor. «Venemaa mõjusfääris me ei taha olla ning üksinda on on niivõrd rakse ja ohtlik, et seda me ei saa endale lubada.»

«Meie iseseisvus on ka pragu suuremalt osalt näiline,» lisas ta. «Näiteks sotsiaalvallas ja kultuuri alal on meil iseseisvus olemas, paraku me just seal kasutame seda vähem. Aga majanduse osas meil praktiliselt enam iseseisvust pole, mitte ainult ELile ära antud volituste tõttu, vaid ka kuna meil valitseb ju väliskapital. Kõik võtmekohad meie majanduses on väliskapitali käes, mis iseseisvusest saab sel juhul rääkida.»

«Aga sel ei ole ka erilist tähtsust,» arvas Reiljan. «Tähtis on, et rahvas tunneks ennast sidusana, et oleks vastastikune kokkuhoidmise vaim, tulgu see siis kultuurilistest sarnasustest või rõõmust oma sportlaste edusammude üle. Tähtis on suunata jõud sellele, et rahva identiteet säiliks.»

«Kui me ei tee suuri jõupingutusi oma keele ja kultuuri säilimiseks, siis need hakkavad hääbuma,» hoiatas professor.

«Alguses meie kooliharidus oli põhiliselt eestikeelne. Praegu doktortööde kaitsmine juba toimub inglise keeles, et välisoponendid saaks aru ja teadus oleks maailmatasemel. Kuid see tähendab, et kõrgtasemel erialakeele areng on juba pidurdunud,» tõi ta näite ohtudest eesti keelele. Professor juhtis ka tähelepanu sellele, et kui Nõukogude ajal intellektuaalid olid peaaegu kõik vene keele domineerimise vastu, siis praegu inglise keele suhtes selline hoiak nii levinud pole.

Järgmise 20 aasta jooksul eesti keele kadumise ohtu Reiljani sõnul küll veel pole. «See protsess ongi väga pikk,» lausus ta. «Aga 3-4 põlvkonna jooksul võib see juhtuda.»