SEB privaatpanganduse strateegi Peeter Koppeli hinnangul näitab võlakriis, et kõrgete sissetulekutega harjunud Euroopa heaoluühiskond ei ole pikas perspektiivis majanduslikult jätkusuutlik ning globaalse konkurentsi kontekstis võib näiteks paljude noorte reaalseks konkurentsivõimeliseks tööjõu hinnaks osutuda ligi 400-500 eurot kuus.
«Praeguses võlakriisi kontekstis ei ole mingit alust Lääne-Euroopa heaoluühiskonnale helget tulevikku ennustada,» selgitab Koppel, kelle hinnangul on suuremas osas Lääne-Euroopas pikka aega võlakoormat kasvatades liiga hästi elatud, see aga on praeguseks kogu majanduskeskkonna sõna otseses mõttes ära solkinud.
«Heaoluühiskonna mängimiseks pole enam raha, sest rahvastik vananeb, ülalpeetavate arv kasvab, sellega seoses maksutulud vähenevad ning võlakoormust ei ole võimalik enam kasvatada. See aga toob kaasa paljude seniste kohati üpris lahkete riiklike toetusmehhanismide vähenemise,» märgib Koppel.
«Kui me hakkame vaatama millise hinnaga on näiteks Portugali noor globaalses kontekstis konkurentsivõimeline, siis võib selleks tulla ligi 400-500 eurot kuus,» selgitab Koppel hetkel veel noorte ootusele mitte vastavaid reaalseid perspektiive.
«Võib-olla esialgu minnakse tänavale ja keeratakse mõned autod pikali, aga mingil hetkel võib-olla ei tundugi 500eurone palk enam nii halb, kui probleemsetes riikides riiklikud toetused kärpemeetmete tõttu dramaatiliselt vähenevad,» arvab Koppel.
Nn. heaoluühiskond kui selline ongi Koppeli hinnangul algusest peale majanduslikult kahtlane ja jätkusuutmatu moodustis olnud. «70ndatel finantseeris heaoluühiskonda sõjajärgne beebibuumerite põlvkond. Nemad aga enam sama palju lapsi teha ei tahtnud kui nende vanemad ning seetõttu ongi saabunud võib-olla isegi märkimisväärselt kasinamad ajad.»
Eesti võrdlemist aga näiteks klassikalise heaoluühiskonna näite Rootsiga, mille võlakoormus ei ole võrreldes võlakriisiriikidega nii ähvardavale tasemele jõudnud, peab Koppel mõttetuks.
«Rootsis on segamatult ligi 200 aastat kapitali akumuleeritud. On suur vahe katsetel olla solidaarne kontekstides, kus ühel puhul saab jagada seda, mida on kogutud 200 aastat ja teisel puhul 20 aastat,» selgitab Koppel.
Heaoluühiskonna loomise katsed võivad aga Koppeli hinnangul ettevõtlikumad inimesed Eestist sootuks eemale peletada. «Küsimus ei ole täna selles, kas peaks üritama surevat mudelit imiteerida. Küsimus on selles, kuidas globaalses konkurentsis ellu jääda.»