Vladimir Koslov: massihävitusrelvaga finantspiraadid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandusteadlane Vladimir Koslov kirjutab, et maailma muutumine ei jäta meile võimalust muutumatuks jääda. Meil tuleb mõista, et sedapuhku on tegemist süsteemikriisiga, mitte kriisiga süsteemis.
Kas nüüdisaeg on meid kokku viinud tavalise tsüklilist laadi kriisi või tavatu süsteemikriisiga? Arvamused lahknevad. Keegi pole veel üritanud välja selgitada, kui palju kummagi seisukoha pooldajaid leidub.
Ühel nõul ollakse ehk üksnes selles, et mingitki reaalset vastust saame oodata vaid tulevikult. Esialgsete oletuste kinnituseks leidub argumente mõlemal leeril. Ent lubatagu siiski küsida, kas mõlemad vastanduvad vaated on võrdselt veenvad. Tundub, et ei ole.
Alljärgneva juhtmõtteks võtkem üldteada manitsus: parem karta kui kahetseda. Muretus ei too head. Hulk ohte seirab meid teatavasti kogu elu vältel. Hoiatuste eiramine on vähemalt ebamõistlik tegu. Sest mida paremini me ohte aduda suudame, seda kindlama tundega ja kaitstumalt saame neile vastu astuda.
Ühtlasi tuleb arvesse võtta asjaolu, et tänane päev erineb eilsest, sest kõik siin maailmas muutub pidevalt. See tähendab, et erinevatel juhtudel on otstarbekas muuta nii oma käitumismalle kui ka ohutõrjevahendeid. Siit siis esimene hoiatus: inertsist ei tohi lasta end liialt kammitseda, sest vanad harjumuspärased käitumisjooned ei tarvitse uutes oludes enam toimida.
Öeldut arvestades ja asjade nüüdset erakordselt kriitilist seisu silmas pidades nimetas majandusnobelist Joseph E. Stiglitz inertset muutumissuutmatust koguni peamiseks meid ähvardavaks ohuks.
Häda on ju selles, et märkimisväärne hulk inimesi, olles justkui mingite muutumatute «omatõdede» ehk pimesõgeda soovmõtlemise dogmade külge aheldatud, ei ilmuta vähimatki sallivust selliste muutusi nõudvate argumentide suhtes, mis nende isiklikest huvidest ja soovidest lahku lähevad.
Eelarvamused püüavad end visalt kinnistada. Pealegi antakse pahatihti emotsionaalsetele põhjendustele ratsionaalsete ees eelis. Karm tõde lihtsalt ei meeldi soovmõtlemise kindlameelsetele järgijatele.
Meelepärane, olgugi ammu aegunud või ebatõene uskumus, jah, just nimelt uskumus, tundub hingehellitavalt armsam olevat. Muutumatute dogmade külge klammerdunud isikute «seisukoht on teoloogiline, ja /---/ ükski tõendus ega teoreetiline uuring ei kalluta neid meelt muutma», nendib Stiglitz.
Muutuste vajaduse eitajad eelistavad 2008. aastal puhkenud kriisi vana kombe kohaselt tsükliliseks ja mööduvaks nähtuseks pidada. Eitades väidet, et tegemist on ennenägematu süsteemikriisiga, peavad nad õigeks jätkata kõiki protsesse vanas vaimus. Ohumärke ei panda tähele, süsteemikriisi nähteid tõendavatest põhjendustest vaadatakse mööda ja katseid neid ümber lükata või veenvaid vastuargumente esitada ei vaevutagi tegema.
Probleemidesse süüvimata öeldakse nagu möödaminnes, et kuna senistele kriisidele on alati tõus järgnenud, küllap järgneb ka seekord. Kuid kas see ikka on alati nii olnud? Faktilise täpsustusena tasub meenutada, et 1929.–1933. aasta kriisile õiget tõusu ei järgnenudki ja masu venis toona sõja alguseni välja.
Muutumatusse «omatõesse» uskujaid iseloomustab ühtaegu niihästi faktipõlgus kui ka analüüsile selja keeramine. Õnneks pole analüüsiv mõte maailmast kuhugi kadunud, olgugi et seda alati löögile lasta ei taheta. Ometi pole suudetud tõe teatavaks saamist läbipääsmatult takistada.
Kuna meil ei ole, nagu öeldud, alust loota turufundamentalistidest dogmaatikute vabatahtlikule meelemuutusele, siis teevad analüütikud järelduse, et väljapääsu on vaja otsida senise süsteemi muutmisest. Miks nii? Sest käitumisjoonte muutmist takistava inertsi jõud on sedavõrd tuntav, et muudatuste esilekutsumine eeldab niisuguse süsteemi väljakujundamist, mis ei laseks vanaviisi jätkata ja looks ühiskonnas sundseisu uue orientatsiooni omandamiseks.
Tunnistagem, et lausliberaalidki ei tõrju igasuguseid muutusi. Vastupidi, mõningaid isegi ihaldatakse. Olles põhimõttekindlalt algatusvabadust piiravate keeldude vastu, panevad nad selle asemel suuri lootusi niigi ülikeerukaks aetud tarkvarale. Praktiliselt tähendab see mitte üksnes senisest veel keerukama, vaid ühtlasi ka veelgi läbipaistmatuma ja kuritarvituste jaoks sobivama «instrumentaariumi» loomist.
Lausliberaalid ei näi märkavat, et tegelik probleem ei peitu üldsegi mitte tarkvara võimaluste nappuses, vaid hoopis mujal. Tarkvara võimaluste rikkalikkus ei mängi kõnealusel juhul sugugi otsustavat osa. Otsustav sõna kuulub olemasolevate «instrumentide» kasutamisviisile.
Kasutamisviisi omakorda määrab ära peaasjalikult kehtiva süsteemi häälestus. Ühtesid ja samu «instrumente» saab kasutada nii heaolu suurendamiseks kui ka tapariistadena. USA multimiljardär Warren Buffett ei pruukinud asjata 2001. aastal nüüd juba lendlauseks muutunud sõnu «rahanduslik massihävitusrelv».
Kahjuks tuleb tõdeda, et süsteemikriisi analüütikud ei ole veel selgete konstruktiivsete järeldusteni jõudnud. Teatavaks loomulikuks takistuseks on suurte süsteemide äärmine keerukus. Süsteem kujutab endast paljude allsüsteemide nii- või teistsugust kombinatsiooni.
Keerukus raskendab tervikmoodustise kohta järelduste tegemist. Raske on saada täit selgust näiteks selle kohta, kust täheldatavate hädade algjuurt otsida. Tihti piirdutakse häirete üldiseloomustamisega. Halvakspaneva määratlusena on ammu käibel väljend «kasiinokapitalism».
Poola teadur Grzegorz Kolodko pakub sõnastust «turumajanduse neoliberaalne mutatsioon» (Sirp 11.06.2010). Nobelist Joseph Stiglitz kasutab väljendit «ersatskapitalism» jne. Kõigil neil juhtudel peetakse silmas kapitalistliku süsteemi moondunud kuju, anomaaliat, sealhulgas näiteks mullistumist.
Räägitakse ka majandusorganismi tabanud haigustest, kvantiteedi valitsemisest kvaliteedi üle ja muudest hälbenähtustest. Järelduste konkreetsus ja konstruktiivsus jätab aga paremat soovida. Ometi pakub kaheldamatut huvi Kolodko metodoloogiline idee vajaduse kohta asendada ameerikalik väärastunud pragmatism healoomulise neopragmatismiga, mida ta konkreetsete muudatuste loeteluga täiendab.
Üldjuhul peetakse põhjendatult rahandussüsteemi majanduse selleks allsüsteemiks, kust valdav osa tõvestavaid protsesse alguse saab. Üsna süütu metafoori toel, võttes võrdluseks sportlase organismi, võime täheldada, et ka rahandusorganismile pole teatud dopingu kasutamise kiusatus võõras. Jutt on mitmesugustest kunstlikest «finantsvõimenduse» meetmetest, mis võimenduse asemel hoopis mullistusliku võimetuse esile kutsuvad.
Karmimaks metafooriks on võrdlus pahaloomulise kasvajaga, mille siirded rahandusest kaugele välja ulatuvad, haarates oma võimusesse majanduse elutähtsad allsüsteemid, alustades tavaliselt ehitusest.
Tõvestavad protsessid väljuvad kontrolli alt muu hulgas seetõttu, et ähmastub erisus rahanduse ja laenunduse vahel. Järelmina haihtub piir tõelise ja näilise raharohkuse vahel. Ühtlasi lüüakse jalad alt reaalse vastutuse süsteemil. Laenunduslik pseudoraha pakub toitepinnast pahaloomuliste kasvajate vohamiseks.
Veelgi julmemat metafoori pakub aga võrdlus piraatlusega. Just enneolematus, globaalse ulatusega finantspiraatluses on põhjust näha hiljutise kriisi ja nüüdse masu peamist eripära. Varasem ajalugu pole sellist nähtust kohanud.
Kõige rängem tõdemus seisneb selles, et erinevalt mis tahes muudest mere- või maismaapiraatluse (ka inimröövide) vormidest on finantspiraatlusele ainsana kättesaadavad Warren Buffetti määratletud massihävitusrelvad.
Kreeka juhtumi eriskummaline sasipundar tuleneb sellest, et rahandushaide algatatud piraatlusele vastandasid kreeklased oma, n-ö partisanlikku laadi kodupiraatluse. Vastakate piraatlike rünnete kokkupõrke tulemusel tekkiski see tohuvabohu, mida nüüd keegi enam hästi alla neelata ei suuda. Aimatav on sedasorti kollisioonide jätkumise tõenäosus.
On selge, et muutuste ettevõtmine kujutab endast samuti vältimatut riskide allikat. Siiski on vähe põhjust oletada, et need riskid võiksid osutuda sama eluohtlikuks, nagu seda on seniste käitumisjoonte muutumatu jätkamise riskid.
Kuivõrd aga spordis on suudetud doping keelustada ja militaarvallas on jõutud mitmete massihävitusrelvade keelamiseni, ei tohiks ka majanduses millegi sarnaseni jõudmise taotlus ületamatuid raskusi tekitada.
Esmajärjekorras vajab põhjalikku puhastust kurikavalaks trikitamiseks mõeldud rahanduslik «instrumentaarium». Puhastuse sihiks on välistada võimalus kasutada edaspidigi samu «tööriistu» majanduslike tapariistadena.
Lausliberaalse vastutamatuse süsteem omakorda ootab asendamist reaalse ja möödapääsmatult toimiva vastutuse süsteemiga. Kogu maailma muutumine ei jäta meile mingit võimalust muutumatuks jääda.
Dialoogi maailmaga tuleb mitte üksnes sallida, vaid ka armastama õppida. Kui me nende hoiakute valdava omaksvõtuni peaksime jõudma, on ülejäänu, nagu öeldakse, tehnika küsimus. Ja tehnika taha asi pidama ei jää.