Andres Arrak: USA toob kastanid tulest

Andres Arrak FOTO: Peeter Langovits

Maailma ainukese superjõu majandus sai päästetud ning kogu (finants)maailm võis pärast nädalaid kikivarbail käimist kergendatult hingata, kirjutab majandusteadlane Andres Arrak.

Olen aastaid kõigile Ameerika- ja hamburgerivihkajatele seletanud, et annaks jumal, et Ameerikal läheb hästi. Sest siis läheb hästi ka ülejäänutel. Seda enam, et praegu pole ka paremat hegemooni kuskilt võtta. Euroopa – unustame tänases situatsioonis ära, Hiina – mitte keegi ei tea, kuidas ta käituma hakkab, kui ta kord tõesti superjõuks kujuneb.

Mis siis pühapäeval USA Kapitooliumi künkal ikkagi toimus? Mõnedele vaatlejatele on jäänud mulje, et tegemist oli väiklase ja pahatahtliku kiusuga kahe poliitilise jõu vahel. Justkui püüdnuks esindajatekojas domineerivad vabariiklased demokraadist presidendile ära teha.

Olen veendunud, et asi oli ja on siiski palju põhimõttelisem. Alates Reaganist ja lõpetades mõlema Bushiga on Vabariiklik Partei toetanud väiksema valitsuse, madalamate maksude ja efektiivsema riigivalitsemise ideoloogiat.

Demokraadid (Clinton ja Obama) on tegudes suurendanud valitsust. Demokraadid püüavad tänaste võlakriisi põhjustamist veeretada nii Reagani tähesõdade (mis kukutas Nõukogude Liidu) kui tema ja viimase Bushi maksukärbete kaela. Clinton jõudis tõsta makse, Obama käivitas ülikalli tervishoiureformi ning kasvatas maksumaksjate raha pankadesse ja autofirmadesse kallates Ameerika riigivõlga rohkem kui kõik eelnevad presidendid kokku.

USA on vahetanud monetaristliku rahapoliitika uuesti keinsistliku eelarvepoliitika vastu. Paul Volker ja Alan Greenspan tõid valitsused välja inflatsiooni-tööpuuduse nõiaringist. Lühiajaliselt hakkas Phillipsi kõver jälle tööle. Tagantjärele tarkusena tuleb tunnistada, et inflatsiooni asemel madalate intresside abil pingutati omakorda kõvasti üle.

Liigodav raha ajab rahva täpselt samamoodi peast lolliks kui liigodav viin. Odava raha kriis tekitab mullistusi valdavalt erasektoris ja seal on saabuv karistus vägagi personaalne. Ent valitsuste puhul on vastutus enamasti anonüümne. USA võlakriisini jõudmiseks oli tarvis Obama ülimastaapseid päästepakette.

Tulemuseks on see, et USAs on raha otsas nagu Kreekas, Iirimaal ja Portugaliski. Keskvalitsuse koguvõlg on kasvanud müstilise 14,3 triljoni dollarini. Sama suur oli ka pühapäevani seatud lubatud võlasumma. See summa võrdub kohe varsti USA aastase SKTga. Võrdluseks: kogu maailma SKTst on see 22,6%.

Euroopa ja eurotsooni riikidest on kõrgem võlatase Kreekal (144%, siin ja edaspidi 2010. aasta hinnang), Islandil (123,8%), Itaalial (118,1%), Belgial (98,6%) ja Iirimaal (94,2%). Euroliidu Maastrichtis seatud võlalae 60% on veel ületanud Prantsusmaa, Portugal, Saksamaa, ­Suurbritannia, Ungari, Austria, Malta, Holland, Hispaania ja Küpros.

Vahemärkusena tuleb vahet teha Ameerika kahesugusel võlaarvestusel: valitsuse puhasvõlal ja koguvõlal. Viimane erineb valitsuse hoitavate eri fondide poolest nagu näiteks sotsiaalkindlustuse fond ja teised. Eurostati ja IMFi võlahinnangud erinevad teiste riikide osas vähe, vaid mõne protsendipunkti võrra. Ent USA suhtes kasutab Eurostat ilmselgelt puhasvõlga (58,9% SKTst 2010) ja IMF koguvõlga (92,7%).

Mis mind kogu protsessi juures hämmastab, on debati avalikkus ja demokraatlikkus. Ühiskonna kaks poliitilist jõudu argumenteerivad telekaamerate ees ja esitavad oma seisukohti. See on väga erinev euroopalikust traditsioonist. Kas keegi mäletab massimeediat kajastamas parlamendidiskussioone Kreekas, Itaalias ja Belgias, kus oleks arutletud, kas ikka tohib edasi üle kulutada? Mina ei mäleta.

Vananevad ühiskonnad pole võimelised säilitama harjumuspäraseks saanud majanduskasvu ja tarbimise taset. Jaapan sisenes sellesse kriisi tegelikult juba 1991. aastal. USA majanduse positsioon on olnud ning on ka tulevikus Jaapani ja Euroopaga võrreldes parem. Esiteks demograafia tõttu. 2050. aastal moodustavad pensioniealised (vanemad kui 65 aastat) Jaapanis 70% tööealistest (15–64 aastat), ELis 50% ja USAs 30%. Kõigil on valus, aga mõnel on lihtsalt rohkem.

Teine põhjus peitub tootlikkuses: USA tootlikkuse tase on olnud jätkuvalt kõrgem kui Jaapanis ja Euroopas, viimastel kümnenditel on ka trendid olnud erinevad. Kolmas põhjus on raha erinevas positsioonis ja selles mõttes on eurotsooni liikmed USAga hoopis erinevas, et mitte öelda halvemas seisus.

Üldiselt saavad valitsused oma arveid maksta kolmel teel: tõstes makse, laenates või raha juurde trükkides. Maksupoliitikate osas käib riikide vahel tõsine konkurents. Süvenevas võistluses nii tootmiskulude kui investeerimiskliima pärast on viimase aja trendiks pigem maksude alandamine, mitte tõstmine.

See aga tähendab, et valitsusi pigem kärbitakse, mitte ei kasvatata. Ehkki on ka erandeid.

Laenamisega on lood lihtsad ja sirgjoonelised: riigi kodanike (maksumaksjate) tänane parem elatustase tuleb nendesamade maksumaksjate käest veidi hiljem koos intressiga sisse kasseerida. Minu suurimaks etteheiteks vananevate ja jätkusuutmatute riikide poliitikutele ongi tõest loobumine ja avaliku dispuudi vältimine. Iseasi on muidugi, kunas kellegi katusekorteris olevani jõuab teadmine, et vundament põleb.

Aeglustuvate majanduskasvude juures muutub laenude edasine teenindamine üha võimatumaks ja on lihtsalt aja küsimus, millal turud reageerivad sellele intressi tõstmisega. Et EL püüab sel teemal susserdada ja vusserdada ja aega juurde osta, ei muuda põhimõtteliselt asja. Titanicul on juba auk sees. Mida varem me seda endale tunnistame, seda parem.

Raha juurdetrükkimise osas on aga EL ja USA totaalselt erinevas situatsioonis. 1980ndatest alates on inflatsioon kuulutatud suurimaks surmapatuks, ja õigustatult. Keegi ei taha enam mäletada 1970ndate kahekohalisi inflatsiooninumbreid. Ka tööpuuduse näitajad olid seks ajaks kasvanud kahekohaliseks.

Monetaristid õpetasid rahapoliitikaid kontrolli all hoidma, konservatiivne rahapoliitika (loe: raha emissioon) oli au sees ja põhirõhk tsüklivastasel intressipoliitikal. Euroliitlased uskusid sinisilmselt kokkulepitud reeglitest kinnipidamisse ja mingeid tõsiseid kontrollimehhanisme ega näiteks rikkujate väljaheitmisprotseduuri polnud ette nähtudki. Ühiskassat (erinevalt IMFist) polnud ju vaja luua, kuna keegi ei tohtinud üle kulutada.

Kreeka-taolises situatsioonis, kus turult enam laenata ei saa, oleks tavalisel riigil kaks võimalust: kahandada kulusid (ehk sisemine devalveerimine) või devalveerida reaalselt. Esimest keelavad ametiühingud ja üldine elulaad, teine pole rahaliidus võimalik. Päästemehhanism sisuliselt puudub.

Ma ei ole mingi devalveerimise pooldaja. Pean seda endiselt amoraalseks ja ebaausaks nende suhtes, kes tegid vähem vigu või ei teinud üldse. Seda enam, et devalveerimise mõju on niikuinii suhteliselt lühiajaline. Siiski on see parem kui riigi pankrot. Ujuvate kursside puhul toimub devalveerumine niikuinii automaatselt. Juurdetrükitud raha odavneb teiste suhtes. Kui apelsinide pakkumine suureneb turul kiiremini kui banaanide oma, siis muutuvad apelsinid viimaste suhtes odavamaks.

USA valitsus on juba varem otsustanud raha juurde trükkida. Ning tulles pühapäevasele Kapitooliumi künkale tagasi – usun, et saavutatud kompromiss oli parim võimalik lahendus. Vabariiklased otsustasid tõsta võlapiiri 2,4 triljoni dollari võrra, Obama administratsioon lubas sama summa ulatuses tulevikus kulusid kärpida. Siiski on dollar kõigi teiste maailmarahade suhtes erandlikus positsioonis – ta on ainuke maailmaraha.

Dollaris hoitakse üle poole kõikide keskpankade reservidest ja dollari nõudlus püsib endiselt rahvusvahelistes tehingutes. Konkurenti pole lähitulevikus näha. Eurost ei saanud asja. Jüaan… enne peab Hiina majandus muutuma domineerivaks stabiilsuskantsiks ja siis peab Hiina ka vähemalt kolmveerand sajandit ajama demokraatlikku poliitikat.

Siiski oleksid mõlemad võimalikud kompromissile jõudmata käivitunud variandid Kapitooliumil lõppenud euro ja Eesti suhtes halvasti. Kui kokkuleppele poleks jõutud, oleks raha kogu maailmas läinud oluliselt kallimaks ja kõrged intressid oleks kärpinud niigi madalaid kasvuootusi.
FEDi poolt raha juurdetrükkimine oleks alandanud dollari kurssi, sealhulgas euro suhtes, ja muutnud euroala ekspordiväljavaated kehvemaks. Seega: jääb lootus, et USA suudab oma kulukärbetega (loe: heaolukärbetega) ka seekord muule maailmale eeskujuks olla.

Tagasi üles
Back