Arved Breidaks: vampiir, kes osutus doonoriks

Arved Breidaks

FOTO: Erakogu

Ajakirjanik Arved Breidaks nendib, et viimastel nädalatel on avalik arvamus näinud riigi energiafirmat vampiirina, kes majapidamistest ja ettevõtetest elumahla tahab välja imeda.

Eesti Energiast kuuldes suruvad paljud käe rusikasse, sest järjepanu hinnatõusudest teavitav ettevõte endale just palju sõpru ei leia. Ons energiamonopoli puhul tegemist Eesti majanduse vampiiri või doonoriga?

Viimastel nädalatel on avalik arvamus kaldunud ilmselt sinnapoole, et riigi energiafirma juht  Sandor Liive on hästivarjatud vampiir, kes Eesti kodumajapidamistest ja ettevõtetest viimasegi elumahla välja tahab imeda.

Inimesed on niigi pikemat aega pidanud taluma kõrget inflatsiooni ja reaalpalga langust ehk elukvaliteedi allakäiku. Äsjane elektri kallinemine andis sellele nukrale trendile hoogu juurde, ent tootja plaanib juba uut tariifitõusu, mis võib reaalsuseks saada uue aasta alguses. Rääkimata tarbijat hirmutavast väljavaatest, et 2013. aastast kargab elektri hind vabaturu tingimustes paarikümne protsendi jagu üles.

Mõistetavalt ei tee suurenevad väljaminekud kedagi rõõmsaks, saati siis elektri puhul, mis ka teisi kaupu ja teenuseid kallimaks muudab. Pealegi, nagu kirjutab riigikogu liige Igor Gräzin Äripäevas, on Eesti Energia puhul tegemist riigile kuuluva ehk sotsiaalse ettevõttega, mille esmane eesmärk pole teenida kasumit, vaid vaadata, et inimesed ja äriühingud saaksid elektrit mõistliku hinnaga. Seega peaks riigi energiamonopol saadiku käsitluses täitma eeskätt doonori või pigem amme ülesandeid.

Ka majandusminister Juhan Partsi arvates peaks Eesti Energia oma hinnatõusutaotlusele piduri peale tõmbama ja peaminister Andrus Ansip teeskles mõistmatust, miks elektri hinda jälle tõsta tahetakse.

Mõistetav hinnatõus

Midagi keerulist hinnatõusu põhjendustes pole, pigem tekitab probleemi selle toimumise aeg. Kui suletud turul sisendite hinnad kasvavad, siis on loomulik, et tõuseb ka väljamüüdava kauba hind. Konkurents, mis sunniks tootjat hinnatõusu kõiki vahendeid kasutades tagasi hoidma, puudub.

Riigi kehtestatud keskkonna- ja saastetasude, ressursimaksu tõus ning aktsiisivaba kütuse müügi lõpetamine põhjustab elektritootjale mõistetavalt lisakulu, mis tuleb tarbijal kinni maksta. Kellel siis veel? Et ristsubsideerimine on seadusega keelatud, ei saa Eesti Energia kasutada elektri vabaturult teenitavat kasumit, et selle abil suletud turul müüdava elektri hinda kunstlikult all hoida.

Poliitikute reaktsioon Eesti Energia hinnatõusutaotlusele on olnud mõnevõrra silmakirjalik. Keerutamine viitab nende soovile lasta energiafirmat paista vampiirina, kelle peatamiseks poliitikutel jõudu pole.

Tõenäoliselt lootsid võimupoliitikud, et Eesti Energia kannatab aastakese siseturul kahjumit, sest 2013. aastal avaneval elektriturul kasvab hind niigi märgatavalt ja tuleval aastal saadav kahjum kaetakse kuhjaga.

Poliitikutele olnuks see kõige sobivam variant, sest vabaturu tingimustes pole neil enam ka moraalset kohustust elektri hinna asjus midagi öelda ega kedagi hurjutada. Mäletatavasti piisas enne valimisi peaministri pealekäratamisest, kui Eesti Energia võrguteenuse tariifi tõusu taotluse tagasi võttis, et see pärast valimisi uuesti käiku anda. Näib, et nüüd enam energiafirma tegevuse lauslolluseks nimetamisest ei piisa.

Riigil on võimalik elektri hinna tõusu pidurdada ka Eesti Energiale kahju tekitamata. Näiteks alandada elektriaktsiisi määra, mis on Eestis kõrgem kui Euroopa Liidus kehtestatud miinimum.

Eesti riik kogub müüdava megavatt-tunni eest 4,47 eurot, kuigi väikseim aktsiismäär võiks erakliendile olla üks euro ja ärikliendile pool eurot. Keegi ei keela valitsusel alandada elektriaktsiisi ELi nõutud minimaalse tasemeni ja tarbijad oleksid tänulikud.

Poliitikute reageeringud hinnatõstmistele muudab variserlikuks asjaolu, et Eesti Energia kasum on viimastel aastatel olnud märkimisväärne riigieelarve täitja. Näiteks 2009. aastal, kui eelarve tulu tabas vabalangus, võeti Eesti Energiast dividendidena välja 1,36 miljardit krooni.

Eelmisel aastal liikus sama rada mööda riigieelarvesse 1,7 miljardit krooni ning ka tänavu soovib valitsus energiamonopolist kätte saada 0,9 miljardi krooni väärtuses eurosid. Selles valguses paistab Eesti Energia pigem doonorina.

Poliitikud vajavad kasumit

Poliitikutest pole viisakas mängida mõttega, nagu Eesti Energia ei peakski kasumit teenima või peaks kasum olema väiksem või et nad ei saa üldse aru, miks energiafirma peab kasumis püsima.

Needsamad poliitikud on viimastel aastatel silmagi pilgutamata kandnud osa kõnealusest kasumist riigieelarvesse ja peaksid seega suurepäraselt teadma, kui vajalik see on.

Rääkimata sellest, et energiafirma kasum on oluline garantii ettevõtte pikaajalistele võlakirjadele ja uutele investeeringutele.

Eesti Energiasse ei tohiks suhtuda kui vampiiri või puuki, kes hinnatõusudega kurnab Eesti majandust. Vastupidi, kodumaine energiatootmine on andnud Eesti tööstusele ja laiemalt kogu majandusele konkurentsieelise, mis ei kao täielikult ka ühinemisel elektri vabaturuga.

Eesti Energia roll vabaturu tingimustes kahtlemata muutub ja senisest monopoolsest elektritootjast saab üks paljudest, kellelt oma lambivalgus osta. Ometi on ja jääb see Eesti riigile kuuluvaks ettevõtteks, kellelt teenust ostes ei vii me raha riigist välja. Kasum, mis energia müügist nii siseturul kui ekspordiks või ka USA ning Jordaania projektidest teenitakse, jõuab ringiga Eesti riigieelarvesse, Eesti majandusse.

Selle asemel et hurjutada hinnatõusu, mille nad ise on esile kutsunud, tuleks poliitikutel tõsisemalt mõelda Eesti Energia vähemusaktsiate erastamisele, viies nad börsile. Alles siis saaks rääkida Eesti Energiast kui tõelisest riigiettevõttest, mille kasumi maksimeerimine poleks enam tabuteema, vaid suure hulga aktsiaomanikest eestimaalaste kindel tahe.

Tagasi üles