Hardo Pajula: perestroika teise etapi künnisel

Hardo Pajula Foto: Laura Oks

Sõnastades Kreeka sõjajärgse ajaloo põhiküsimuse ümber kujul «Mida teha vaesusega?», oleme jõudnud kõikide ühiskondade ajatu alusprobleemini. Kreeka riigi võlakriisi taga on esmajoones püüe kiirendatud korras üles ehitada nüüdisaegne hoolekanderiik, kirjutab kolumnist Hardo Pajula.
 

Kevadel 1985 hakkas värske peasekretär Mihhail Gorbatšov järsku rääkima uudisekünnisest umbes kümme korda kõrgemaid lugusid sellest, et Nõukogude Liit on läänest tehnoloogilises mõttes ohtlikult maha jäämas ning et süsteemi elujõu säilitamiseks on otsustavad ümberkorraldused möödapääsmatud.

Veerandsada aastat hiljem oli Kreeka peaministril George Papandreoul oma rabatud rahvuskaaslastele umbes sama suur uudis: nende riik olevat korrumpeerunud, rajanevat ringkäendusel ja onupojapoliitikal ning et see kõik põhjustavat igal võimutasandil pöörast raiskamist.  

Suure pildi seisukohast on Papandreou šokeerivast pihtimusest aga veel olulisem Financial Timesi mõjuka majanduskommentaatori Wolfgang Münchau ülestunnistus (FT 18.7): «Viis aastat tagasi olin ma üks nendest, kes väitsid, et eurotsooni lagunemise tõenäosus on nullilähedane. Aasta tagasi kirjutasin, et see pole enam kaduvväike, vaid lihtsalt väike. Sealt alates on tõenäosus järjest kasvanud; mitte kriisi enda, vaid just poliitikute reaktsiooni tõttu. Nüüd annaks ma eurotsooni lagunemise võimaluseks juba 50%.» Münchau kolleeg Martin Wolf, kelle vaated on muutunud minu arvates veel järsemalt, nimetas 12. juuli FTs eurotsooni juba otsesõnu utoopiliseks moodustiseks.

Veidi vähem kui kakskümmend aastat pärast esimesi hillitsetud ettepanekuid tööliste paradiisis «kaubalis-rahalisi suhteid» juurutada astus Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse.  On päris selge, et sellised 1985. aastal kujutlematuna tundunud sammud said juhtuda ainult tänu sellele, et mingiks üürikeseks hetkeks joondusid geopoliitilised tähed meie jaoks iseäranis soodsalt. Et tulevik on teadmata, saame uurida üksnes minevikku, nii et põgus pilguheit peasekretär Gorbatšovi aastatetagustele heroilistele katsetele hingusele määratud süsteemi allakäiku peatada võib olla siin üsna asjakohane.  

Igasuguse eduka ravi vajalikuks eeltingimuseks on teadupärast õige diagnoos.  Gorbatšovi esialgne arusaam oli sarmikalt lihtne: asjad on läinud nihu sellepärast, et kõik joovad. Revolutsioonilise entusiasmiga ellu viidud alkoholivastane kampaania tõi aga kriisi lihtsalt kainestusmajadest riigieelarvesse üle. Praegu on eurotsooni hädade diagnoosimisel kesksel kohal samavõrd veetlev valmike usinast põhjamaa sipelgast ja lullilöövast lõunamaa rohutirtsust.  See määrab ka ravi: loodrid ja hõlptulu tagaajajad peavad raiskamise lõpetama ja laenud korralikult tagasi maksma. Nagu peaaegu igas valmis on ilmselt selleski terake tõtt.  Ent protestantlik sundkujutelm muretust kreeklasest Zorbasest kajastab vaid sealse majandusmudeli üht tahku; selle varjus peitub teine ja palju tumedam.

Kreeka 20. sajandi ajalugu läbib punase niidina probleem: «Mida teha kommunistidega? Esimene katse sellele küsimusele vastata kandis nime Kreeka kodusõda. 1949. aastal lõppenud külma sõja avaakord jättis pärandina maha kümned tuhanded tapetud ja väga lõhestatud ühiskonna.  

Ka pärast seda, kui suurem paugutamine läbi sai, jäi suurem osa rahvast barrikaadidele ning kui paar aastakümmet hiljem tekkis neist parempoolsemal põhjendatud kahtlus, et vastasrind valmistub riigipöördeks, haarasid kolonelid 1967. aastal võimu. Me võime vaid ette kujutada, mismoodi kommunistide juhitud Kreeka välja oleks näinud. Tõenäoliselt oleksid «Kapitalist» näpuga järge vedanud punased andnud Kreeka niigi püdelale majandusvundamendile veel suurema matsu, aga mis puutub isikuvabadustesse ja kodanike põhiõigustesse, siis siin oleksid kahe režiimi vahelised erinevused olnud tõenäoliselt vaid kosmeetilised.  Liberaalsus oleks olnud mõlema vaenupoole jaoks liigne luksus – tervest Kreekast oli saanud Sparta ning kogu küsimus taandus sellele, kas heloodid rõhuvad doorlasi või vastupidi. Selles küsimuses ongi raske kokkuleppele jõuda.  Sõjaväehunta võimuloleku seitsme aasta vaimset õhustikku kirjeldab tabavalt selle ninamehe Georgios Papadopoulose õõvastav tsitaat, milles ta võrdleb ühiskonda agressiivse patsiendiga, kes tuleb selle edukaks opereerimiseks laua külge kinni siduda.

Siit koorub ka Nõukogude Liidu ja Kreeka vaheline esimene oluline sarnasus: spartaliku süsteemi käigushoidmine ei ole tohutult kurnav mitte üksnes Kolõma külmas haihtuvatele helootidele, vaid ka füüreri pildi all ajaloo käiku juhtivatele spartiaatidele endile.  Lõppude lõpuks on neid, kes liigikaaslaste piinamisest mõnu tunnevad, ilmselt siiski üsna vähe, ka enamik stalinistidest tahtis lihtsalt nomenklatuuripoest lastelastele banaane osta ja laagrite süsteemi olematuks unustada. Nii üritas ka Papadopoulose klikk varsti kruve lõdvemaks lasta ja see talle saatuslikuks saigi.  Kõigepealt pöörasid sõjaväelased omavahel tülli, ja kui nende 1974. aastal siseprobleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks ette võetud Küprose afäär haledalt läbi kukkus, olid nende päevad loetud.

Mõned kuud hiljem Pariisist Kreeka ühiskonda lappima palutud endine peaminister Konstantinos Karamanlis hakkas siis viimaks tegelema ka põhiprobleemiga. Karamanlise lahendus oli laias laastus kaheosaline: vaenutsevad klassid oli tarvis omavahel kuidagi lepitada ning liberaalse demokraatia alusmüüri kindlustamiseks tuli Kreeka tuumik-Euroopa külge köita.

Et Küprose tüli oli toonud kaks NATO riiki sõja lävele, siis oli Euroopa nii omaenese huvides kui ka ameeriklaste survel valmis demokraatia hälli demokratiseerimiseks suuri tšekke kirjutama ja ajutistest kitsaskohtadest peenetundeliselt mööda vaatama.  

Karamanlise seitse reformiaastat päädisid 1981. aastal Kreeka astumisega Euroopa Ühendusse. Kuigi eelnenud aastakümnete valgusel oli vaieldamatult tegemist suure edasiminekuga, jäi tegelikkus poliitikute pidukõnedest paraku jälle mitu ringi maha.  Kuivõrd astmaatiline erasektor oli võimetu arenenumate Euroopa riikide omadega sammu pidama, sai avalikust sektorist pikapeale Kreeka viimase instantsi tööandja.  Piltlikult võiks Karamanlise ümberkorraldusi kujutada katsena täita kahte klassi lahutav kuristik Euroopa abirahaga; ja nüüd kui võlakriis on pinnasetäitega vagunite voo seisma pannud, hakkavad vana süviku ääred augulisest eelarvest jälle pelutavalt läbi paistma.

Kui stalinlike jõleduste majanduslikuks tõukejõuks oli soov Venemaa loetud viisaastakutega moderniseerida, st paari aastakümnega teha läbi kõik see, mis näiteks Inglismaal võttis aega oma kolm sajandit, siis Kreeka riigi võlakriisi taga on esmajoones püüe kiirendatud korras üles ehitada nüüdisaegne hoolekanderiik.  Lääne-Euroopa oli 1914. aastal seisnud samas punktis, kuhu Konstantinos Karamanlis jõudis kuuskümmend aastat hiljem.  

19. sajandi liberaalne maailmakord osutus võimetuks tööstusliku pöörde sünnitatud proletariaati endasse vastu võtma, klassivastuolud teravnesid ja tipnesid lõpuks üle maakera valgunud Euroopa veel ühe Kolmekümneaastase sõjaga – mis rahuldas põhimõtteliselt samu vajadusi kui eelmainitud Küprose kriiski.  Teise maailmasõja järgses Euroopas mängis Karamanlise rolli USA välisminister George Marshall ja Ida-Euroopa naasmist võib nii mõneski mõttes pidada tema plaani üheks viimaseks, loogiliseks ja samas väga üllatavaks elemendiks.

Sõnastades Kreeka sõjajärgse ajaloo põhiküsimuse ümber kujul «Mida teha vaesusega?», oleme jõudnud kõikide ühiskondade ajatu alusprobleemini. Paraku tuleb vist tunnistada, et sellele küsimusele ei olegi õiget vastust ning et Marshalli plaan osutus siin vaid samasuguseks virvatulukeseks, nagu seda on olnud tulbisibulad ja internetiaktsiad igavese rikkuse otsinguil. Hoolekanderiik on lähemal vaatlusel vaid head viljasaaki kodurahuks jahvatava veski uuem mudel ning ikaldusaastatel on selle masinaga alati suuri probleeme olnud. Kreeka on siin vaid esimene suurtesse raskustesse sattunud ühismajand.

Lisaks eelöeldule on Kreeka veel muidugi läänemaailma oluline sümbol.  Oma vähemalt kolme tuhande aastase ajaloo vältel on see näinud palju reforme. Kreeka loomismüüt räägib neist kõige esimesest.  Tolleaegne perestroika algas kaosest (esimene etapp) ja jõudis Pandora laeka avamiseni (teine etapp). Siit ka need katkematud kriisikoosolekud.