«Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine,» ütles kord Lenin. Nende sõnade tiivul tekkinud monoliitse energiamajanduse lahtilammutamine oli üks vähestest liberaalsetest sammudest, millega Vladimir Putin oma 8-aastase presidendipõlve jooksul hakkama sai.
Venemaa üüratu, ehkki ebatäiusliku erastamisprogrammi üks juhtivaid ajusid Anatoli Tšubais lahutas ka elektri genereerimise selle edasikandmisest ning asutas enam kui tosina piirkondliku elektritootja, mis lasti börsile või müüdi investoritele.
Kontrastiks sellele kehtestas Putin maagaasi vallas riikliku Gazpromi valitsuse.
Seetõttu on isegi osalise tagasikäigu andmine reformidele ülimalt kahetsusväärne. Ning ühtlasi märk sellest, millise lahinguga seisab silmitsi president Dmitri Medvedev, kes on andnud teada, et kavatseb kärpida riigi rolli majanduses.
Läinud nädalal andis Gazpromi energiaosakond nõusoleku ühendada oma muljetavaldavad varad magnaat Viktor Vekselbergi omadega, moodustades ettevõtte, mis haarab enda alla neljandiku Vene energiavõimsusest.
Lisagem siia veel mõned riigifirmad ning mõelgem tulemuse üle: Vene valitsus kontrollib 70 protsenti energiatootmisest.
Venemaa monopolide-vastased ametkonnad pole kaugeltki hambutud ning juba on antud teada, et tehingu suhtes võetakse karm joon. Loodetavasti seistakse ühinemisele isegi vastu.
Sellele vaatamata usuvad paljud Moskva investorid, et samm saab rohelise tule – võib-olla mõne lisatingimusega.
Juhtum rõhutab, kuivõrd keerukas on talitseda Putini sünnitatud «rahvuskangelaste» isu uute varade järele.
Medvedevi üleskutsed Peterburi majandusfoorumil, et riigifirmad oma aktsiate kontrollpaketid maha müüksid, on juba põrkunud huvitatud isikute vastuseisuga.
Asepeaminister ja riigimajanduse juhtiv tankist Igor Setšin on küll Medvedevi korraldusel – kes leidis sellised huvide konfliktid liiast olevat – naftahiiglase Rosnefti nõukogu troonilt tagandatud. Kuid tema mantlipärija turtsatas möödunud nädalal ettepaneku peale, et Rosnefti võiksid kontrollida eraaktsionärid, et see on üks «väga eksootiline» idee.
Üht asja ei tohiks Vene riigiärimehed aga unustada: eelmisel nädalal avalikustatud kolme aasta eelarve projekt näeb ette pensionide ja avaliku sektori palkade kopsakat kasvu.
Et sellist suundumust pikemat aega rahastada, on vaja suuremat aastast majanduskasvu kui 4-5 protsenti. Ilma kaalukate reformideta on see ilmselgelt võimatu.
Dünaamilisema, efektiivsema ja konkurentsivõimelisema majanduse loomine ei ole lihtsalt üks võimalus.
Kui praegune juhtkond tahab pakkuda kodanikele üha paremat elujärge – millest lõppkokkuvõttes sõltub nende võim – siis on see paratamatus.
Copyright The Financial Times Limited 2011.