Suhkru hinna taga on poliitika
8. juuli 2011, 18:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui 2006. aasta ulatusliku ja kuluka suhkrureformiga loodeti Euroopa Liidus saavutada muu hulgas madalamat suhkru hinda tarbijatele, siis tegelikkuses see praeguseks nii ei ole läinud.
Enne suhkrutootmise restruktureerimist oli Euroopa Liit Brasiilia järel suuruselt teine suhkrutootja, eksportides aastas ligi 5,6 miljonit tonni suhkrut, selgub suhkrukaubanduskontserni Nordic Sugar ülevaatest.
Suhkrukogusest ligikaudu poole moodustas suhkur, mille konkurentsivõime taga maailmaturul olid Euroopa Liidu makstavad ekspordihüvitised. Kui teised suhkrutootjad Brasiilia, Austraalia ja Tai pöördusid ebaausa konkurentsi üle kaevates Rahvusvahelisele Kaubandusorganisatsiooni (WTO) poole, otsustas Euroopa Liit vähendada suhkrutootjatele kehtestatud miinimumhindu 36 protsendi võrra, julgustades sellega ebaefektiivsemaid tootjaid turult lahkuma.
Nii viidi läbi suhkrureform, mille tagajärjel toodetakse Euroopas aastas 13,3 miljonit tonni suhkrut varasema 17,4 miljoni tonni asemel.
Arvestus, et tekkiv suhkru lisavajadus siseturul kaetakse odavama suhkru importimisega kolmandatest riikidest, on osutunud valeks maailmas valitseva suhkru nõudluse ja pakkumise vahekorra muutumise tõttu.
Näiteks India toodab suhkrut oodatud kogustest oluliselt vähem. Maailma suurim suhkrutootja Brasiilia kasutab suhkruroogu ka etanooli valmistamiseks. Pärast valitsuse kehtestatud subsiidiume sõidavad lisaks bensiinile etanooli peal ka paljud Brasiilia autod. Seega on Brasiilia huvitatud suhkru ekspordist üksnes kõrgete suhkru hindade korral.
Seega jääb suhkru hinna edasine liikumine üsna spekulatiivseks küsimuseks, sõltudes muuhulgas suurel määral ka erinevate riikide poliitilistest otsustest.