LHV: 40 000 inimest peaksid üle vaatama oma pensionifondi valiku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Konservatiivse pensionifondi valinud inimestel, keda on Eestis ligi 40 000, tasuks üle vaadata oma senine otsus, sest augustis jõustuv seadusemuudatus muudab selliste pensionifondide sisu olulisel määral, kirjutab LHV portfellihaldur Romet Enok.
Seadusemuudatusega tekivad konservatiivsetele pensionifondidele uued investeerimispiirangud, mille tulemusena saavad sellised fondid investeerida ainult madala riski ja oodatava tootlusega võlakirjadesse.
Kui varasemalt said konservatiivsed pensionifondid kõrgemat tootlust taga ajada investeerides riskantsematesse, näiteks väiksemate ettevõtete võlakirjadesse, siis tulevikus on investeerimisvõimalused piiratud investeerimisjärgu krediidireitinguga võlakirjadega. Üldjuhul vastavad sellisele nõudele hea finantsolukorraga riigid ning suured ja tugevad ettevõtted.
Kuigi turvalisem investeerimisstrateegia kõlab positiivselt, on asja teine pool see, et ootused selliste fondide tootlusele langevad.
Seaduslooja tahe reguleerida konservatiivseid pensionifonde on mõistetav, kui meenutada paari aasta tagust finantskriisi. Aastal 2008, mil finantsturud kannatasid kõige rohkem, langes Eesti ühe suurima konservatiivse penisonifondi osaku väärtus 9,21 protsenti.
Kuigi samal aastal oli ka konservatiivseid fonde, mis lõpetasid aasta positiivse tootlusega, kaotasid paljud pensionikogujad suure osa oma säästudest isegi siis, kui nende valik oli olnud «konservatiivne.»
Kui seni pidi konservatiivsuse tagama see, et sellised fondid ei investeeri aktsiaturgudele, siis tulevikus lisanduvad piirangud, et millistesse võlakirjadesse need fondid investeerida tohivad. «Investeerimisjärgu krediidireitingule» vastab napilt näiteks Horvaatia riigi poolt välja antavad võlakirjad.
Sellest riskantsemaid investeeringuid konservatiivsed pensionifondid enam teha ei tohi.
Mitmest alapunktist koosnevad piirangud ütlevad muuhulgus seda, et vähemalt pool fondi varast peab olema investeeritud veelgi konservatiivsemalt, neil peab olema reitinguagentuuri Moody’s reiting A2.
Sellisele turvalisuse tasemele vastab napilt näiteks Poola riigi poolt välja antud võlakirjad.
Kuigi fondide investeeringute valik muutub piiratumaks, ei tohiks II samba kogujad siiski eeldada, et edaspidi on investeeringud kõigis konservatiivsetes fondides võrdsed ja ilma igasuguste riskideta.
Vastupidi, endiselt jääb otsustavaks fondijuhi võime ja vastutus investeeringute valikul ning ainult reitingute alusel investeeringute tegemine on kindel põrgutee. Kõrged reitingud ei ole kaugeltki nii stabiilsed kui arvata võiks – riigireitingu muutuse äärmuslik näide on Eestilegi eeskujuks olnud Iirimaa, mis on langenud vähem kui kahe aasta taguselt parimalt AAA reitingult praeguseks viimasele investeerimisjärgu reitingu tasemele. Kui arvestada ka tuleviku väljavaadet reitingule, ollakse juba allpool Leedu taset.
Kuigi Iirimaa on mõneti erandlik, näitab see siiski ohtu, mille ees seisavad paljud, seni veel kõrge reitinguga tööstusriigid. Hispaania on läbi teinud ajaloo ühe suurima kinnisvaramulli, tööpuudus ulatub üle 20 protsendi ja sealsetel pangandusprobleemidel pole lõppu näha.
Lisaks on riik ajalooliselt oma võlakohustusi täitmata jätnud kolmeteistkümnel korral. Ometi omistatakse Hispaaniale praegu piisavalt kõrge krediidireiting, et see ei sea mingeid piirangut investeerimisele.
Tahe tagada vähemalt näiliselt madalam riskitase pensionifondide jaoks, täitub kõrgemast oodatavast tootlusest loobumise arvelt. Intressitasemed oodatav tootlus investori jaoks kõrgeima reitinguga võlakirjadel on praegu rekordmadalate tasemete lähedal – näiteks Saksa 5-aastane võlakiri pakub tootlust 2,2 protsenti ja USA 5-aastane 1,7 protsenti.
Jätkuv võlakirjade hinnatõus saab toimuda vaid juhul, kui maailmamajanduse edasine käekäik osutub äärmiselt kehvaks. Kuid isegi sellisel juhul on tootluse väljavaated piiratud – tõenäoliselt oleme mitu aastakümmet kestnud valitsuse võlakirjade hinnatõusutsükli tipus. Eespool mainitud uute piirangute verstapostideks olevad Poola ja Horvaatia 5-aastased võlakirjad pakuvad veidi kõrgemat tootlust, vastavalt 3,4 protsenti ja 5,4 protsenti, kuid ka nende võlakirjade edasine hinnatõusu potentsiaal on eeltoodu tõttu tagasihoidlik.
Seni omale mõne konservatiivse pensionifondifondi valinud II samba koguja peaks mõtlema – kui talle konservatiivsus sobib, siis võib rahumeeli jätkata kogumist konservatiivsesse fondi. Kui aga pensionieani on jäänud rohkem aastaid, tasuks kaaluda riskantsemat investeerimisstrateegiat, mis pikema aja jooksul peaks parema tulemuse andma.
Alternatiiv on valida näiteks «tasakaalustatud» strateegiaga pensionifond, mis investeerib aktsiaturgudele kuni 25 protsenti ja võlakirjadesse vähemalt 75 protsenti, kuid millele uued piirangud kehtima ei hakka.