Muusemijuhataja: Kalevipoja trumbiks on tema inimlikkus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõgevamaal Saare vallas asub Kalevipoja Koda, mis on lisaks Sõpruse pargile Põltsamaal üks peamine Eesti rahvuseepose legendi nii-öelda kodu. E24 turundusrubriik kirjutab sel nädalal Eesti sümbolitest ja lugudest, mis pakuksid huvi välismaalastele.
Kalevipoja Kojas asub Kalevipoja eepose ja legendiga tegelev muuseum, mille juhataja Ulvi Tamm ütles, et Kalevipoeg pakub välismaalastele palju huvi.
Tema sõnul satub muuseumisse inimesi üle ilma. Näiteks lätlastel tekib kohe võrdlusmoment. Nemad on huvitatud sellest, kui palju meie eeposed kattuvad (läti eepos on «Karutapja» - T.L.). «On üks koht läti eeposes, mis kirjeldab läti eeposekangelase võitlust eesti vägilasega, kus läti vägilane muidugi võidab. Lätlased on küsinud, kas see võib olla Kalevipoeg.»
Kas siis on Kalevipoeg?
See jääb igaühe oma otsustada, sest kes seda teab.
Tundub, et meil on lätlastega täitsa sellised võrreldavad kangelased
Jah, üsnagi.
Kas välismaal elavaid eestlasi ka muuseumisse satub?
Hiljaaegu käis üks eesti mees Austraaliast, kes lahkus Eestist 1942. aastal. Ta tegelikult ei teadnud sugugi nõukogude aega. Ta vestles minuga tund aega ja avastas, et vaatamata sellele, et oleme elanud nõukogude ajal, oleme jäänud ikkagi eestlasteks. Ta ütles, et eepost oli tutvustanud talle omal ajal ema. Ta oli küll võõrandunud Eesti elust, kuid eepos oli talle jäänud väga sügavalt hinge. Kui ta tuli Eestisse üle kuuekümne aasta, oli Kalevipoja muuseum üks selliseid kohti, mida ta kindlasti tahtis külastada. Ta oli väga üllatunud, et nõukogude ajal ei vaikitud Kalevipoega kui rahvuskangelast maha.
See Kalevipoja mõõk Kääpa jões on ka seal teie kandis? See pakub välismaalastele huvi?
Kui nad siia tulevad ja ma neile sellest räägin, on neil kange soov seda mõõka näha. Pole seltskonda, kes poleks proovinud silla pealt mõõka vaadata.
Seda mõõka pole hästi näha?
Võib öelda, et jões on kaks mõõka. Päris mõõk ja betoonist valatud mõõk, aga nii uskumatu kui see ka pole, betoonmõõka ei ole näha.
Oot, mis mõttes, Kalevipoja päris mõõk?
Niimoodi legend väidab.
Nojah, kunagi ei või ju teada
Just, kui minu käest on küsitud, kas võib minna seda betoonist mõõka jalgupidi otsima, siis ma olen muidugi hoiatanud inimesi, et võib kogemata ka päris mõõga otsa astuda.
Mis teised meie naaberrahvad Kalevipojast arvavad?
Vene turistid perekondadega tahavad lastele tutvustada seda legendi. Isegi Sankt-Peterburgis ja Moskvas loetakse eesti eepost.
Venemaal on ju terve seltskond vägilasi – Aljoša Popovitš, Dobrõnja Nikititš, muidugi Ilja Muromets, kas venelastel tekib mingi suhe selles liinis Kalevipojaga?
Ikka-ikka. Muuseumis on üleval Richard Vare maal aastast 1971 «Kalevipoeg kündmas» (osa sellest maalist on näha fotoaknas – T.L.). Sellel maalil tundub Kalevipoeg [vene turistidele – T.L.] väga vene vägilase moodi, tõmmatakse kohe automaatselt paralleele. Sel maalil on ka hele hobune, mis on rohkem nagu slaavi tõugu hobune.
Sõpruse pargis Põltsamaal on Tauno Kangro tehtud skulptuur «Kalevipoeg kündmas.» Kas see kuju toetab Kalevipoja kuvandit Jõgevamaal?
Kadunud Ants Paju (endine Jõgeva linnapea ja Sõpruse pargi looja – T.L.) oli meie muuseumi üks väga häid sõpru. Ta külastas tihtilugu muuseumit, tema kingitud on suur foto Sõpruse pargi kujust, mida saame inimestele näidata.
Meie esmaspäevase artikli «Kuidas turundada Kalevipoega» juures oli huvitav kommentaar. Nimelt kirjutas end «kohalikuks meheks» nimetanud kommentaator: «Raske on turundada isikut, kes on mõrvar, varas, vägistaja ja pealegi nii loll, et isegi siil saab teda õpetada :)». Kuidas teie kommenteeriksite seda kommentaari?
Sellele saab kohe vastu vaielda, sest Kalevipoeg, nagu me kõik, oli ju eelkõige inimene. Tal olid oma head ja vead, tal oli tegelikult väga palju häid omadusi, millegipärast märgatakse kohe neid kõige halvemaid. Ta oli üks meie hulgast. Nagu meie teeme vigu ja teeme häid asju, on Kalevipoeg ka.
Tooge paar näidet, mida head ta tegi
Näiteks oli tal sügav austus esivanemate ja vanemate suhtes. Siis, vaatamata sellele, et isegi siil suutis teda õpetada, on inimesel üks hea omadus – õppida soovitustest. Et võtta nõuandeid kuulda, mitte ise rumala peaga lihtsalt silmad kinni edasi murda.
Ta ei olnud selline jäärapäine?
Just nimelt. Siis sõnapidamine. Kui ta käis Soome sepa käest mõõka toomas, siis tasus alles hiljem, aga tasus. Ja sõnapidamist tuleb välja üsna mitmel juhul. Siis sõpradega oli väga tugev side. Hiljem ta ju annab Olevipojale valitsemise üle, kuna tema kaks sõpra saavad surma.
Nii et inimlik aspekt Kalevipoja legendi juures on selgelt nähtav?
Jaa, täiesti. Selle me räägimegi lahti (muuseumist on võimalik tellida pooleteisttunnine loeng eeposest – T.L.). Mul on siin käinud inimesi, kes väidavad, et eestlasel kui väikesel rahvusel pole üldse eepost vaja.
Mis mõttes siis?
Otseses mõttes, et eestlasi on niivõrd vähe, et milleks meile eepos. On käinud ka selliste seisukohtadega inimesi.
Ise ka eestlased?
Ise eestlased, kusjuures täiesti haritud. Üks Tartu Ülikooli filoloog käis välja, et miks me propageerime sellist asja. Tema puhul oli ka see – see on vaieldav –, et kust vana Kalev tuli Eestisse. Et see [legend – T.L.] on üks võõrvõimu nähtus, nagu eestlased on ikka võõrvõimu all. Selle naisterahva üks tees oli, et Kreutzwald on kõik need legendid oma peast välja mõelnud, et need pole seotud konkreetsete paikadega. Küsin vastu, et kuidas suutis Kreutzwald Võru linnast meie Kääpa jõkke selle mõõga välja mõelda.
Seisukohti on erinevaid, kuid kui inimeste käest küsida, eriti neil pikematel loengutel, siis enamuse seisukoht on, et eepos kui selline annab teiste rahvaste kõrval, kui laskuda nendega vestlusse, võimaluse selga sirgu lüües öelda, et meil on oma eepos.
Aitäh selle ülevaate eest!
Aga külastage meie muuseumit, siis saate natuke aimu sellest, mis meil on siin.
Suur tänu kutsumast.