Tallinn 2011: tugev programm on väravaks uude linna ja riiki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleks päris raske Eestit tutvustavatest lugudest rääkides tähelepanuta jätta Euroopa kultuuripealinn Tallinna. Seda me ka ei tee, sellest, kuidas Tallinn 2011 saab kogu Eestile kasu tuua, rääkis ürituse kommunikatsioonijuht Andri Maimets.
Andri, millise lugudega meelitab siis kultuuripealinn välismaalasi Eestisse?
Kõige suurem lugu, millega välismaalasi meelitatakse Eestisse on Tallinn ise – uus ja vana maailm kultuurimere ääres. Tallinn on vana ja uue kooslus, mida on tunda meie kultuuripealinna aasta programmi sisust. Meil on väikseid alternatiivseid ja suuri emotsionaalseid sündmusi, mis räägivad kõik seda muutumise ja tuleviku lugu.
Kohad, kus sündmused toimuvad, võimendavad uue identiteedi lugu ja külaline saab emotsiooni läbi kultuuri sisu ning koha, kus sündmus teoks saab.
Kommunikatsioon ehk lugude jutustamine, mitte pelk rahanumbreisse pandav turundustegevus on meie müügirelv ka välisturgudel. Meil on tugev kontseptsioon, mis räägib Tallinn 2011 huvitavast ja laiast kultuuriprogrammist.
Programm, mille Tallinn 2011 on koostöös partneritega loonud, on unikaalne ja seda kultuuripealinnadelt oodataksegi. Külalised ja meedia tahavad läbi programmi ja selle kommunikatsiooni tutvuda linna elu ja selle rahvaga. See toimib «väravana» sisenemaks ühte (uude) linna, riiki ja ühiskonda.
Kas programmi lugudekontseptsooni kokku panemisel oli selline nappuse tunne ka, et häid lugusid nagu polegi?
Sellist tunnet küll ei tekkinud – kui vaadata ühtekokku ligi 300 välja valitud projekti «lugu», siis need toetuvadki meie aluskontseptsioonile uuest ja vanast. Mõni säravam lugu – kultuuriinimesi ühendav Objekt nr 2011, linnakeskkonda rikastav Põhuteater, Uue Maailma Päevad, Kalamaja Avatud Hoovitud, linnainstallatsioonide festival Lift11, meediaajastu võludest ja valudest rääkiv gateways, koolinoorte kunstilembusest pajatav Eksperimenta!, eimillestki tekkinud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, oma ajastu tippude eludest rääkivad Dovlatovi päevad ja festival «Stalking Stalker», Tallinna unustatud paiku paljastav Geriljakino jne jne jne.
Igal projektipartneril, mille loomenõukogu avalikult konkursilt programmi valis, on rääkida oma põnev lugu. Ideede osas pole jätkusuutlikkus siinsetele loojatele probleem, pigem võib küsimus olla rahalist ja administratiivset laadi.
Mis nendest Tallin 2011 lugudest edasi saab?
Impulss edaspidiseks Tallinna ja Eesti imagole tuleb ennekõike partnerite- loojate endi kaudu – välismeedia räägib huvitavatest loojatest, millest kinnistub kuvand Eestist kui põnevate, uudsete, moodsate mõtetega inimeste maast – arhitektid, disainerid, näitlejad, kunstnikud, filmitegelased, koreograafid. Välismeedia on vaimustunud kümnetest Tallinna kultuurielu ilmestanutest.
Palju on olnud juttu «mereäärsetest lugudest», räägi see aspekt ka üle.
Peamine mereäärne lugu on linna taasavamine merele. Just see on lugu, mis väliskommunikatsioonis on osutunud erakordselt tulemuslikuks, kuna just lugusid ajakirjanikud ju otsivad ja mereäärsete lugude puhul on võimalik kasutada kõiki ajastuid ja lähenemisnurki – kellele vana Tallinn ja Hansa ajalugu, kellele nõukogude aegsed lood (a la KGB muuseum, Linnahall) ja nö ajaloo haavade ravimine, kellele uus kaasaegne kultuur mere ääres vanades tööstushoonetes.
Kõiki neid aspekte annab ilusti siduda lähenedes kas poeetilisest, kõrgkultuuri või ka ajaloolisest, poliitilisest vaatenurgast.
Andri Maimets soovitab tutvuda ka Tallinn 2011 tutvustusega, mis kirjeldab hästi kultuuripealinna programmi n-ö kandetalasid ja nimetab nähtuseid, mille üle võiksime uhkust tunda.
Siin see tekst on: «Merelinn Tallinn asub ajalooliselt ainulaadsel ristteel. See on kultuuride kohtumispaik ida ja lääne, Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel. Siin on UNESCO maailmapärandisse kuuluv vanalinn. Siin on suurejoonelised laulupeod, mis räägivad Eesti rahva aastasadade pikkusest kiindumusest muusikasse ja tahtest olla vaba.
Üleilmse statistika järgi käiakse siin kõige rohkem teatris ja loetakse kõige rohkem raamatuid. Kultuur on Tallinnas tihedalt läbi põimunud kaasaja ja kiire arenguga. Siin on Skype’i häll ja traadita internet on Tallinnas sama iseenesest mõistetav nagu õhk. Ja kohe käeulatuses on vaimustav loodus.
Tallinn on läbi aegade säilitanud oma näo – ühtaegu salliva ja isepäise. Ometi tuleb Tallinnal tänini ühe paradoksiga heidelda. Tallinn on merelinn, mis pole siiani lõplikult merele avatud. Tallinlane elaks justkui seljaga mere poole.
Sellel on oma põhjused – lähiajalugu on ligipääsu Tallinna kesklinna ümbritsevale rannale nii poliitilistel kui ka majanduslikel põhjustel raskeks teinud.
Olgu põhjuseks mis tahes, kultuuripealinn tahab vaadata tulevikku ja selle paradoksi lahendada. Parandada linnakeskkonda ning linna ja mere taas kokku viia. Et Tallinn räägiks läbi kultuuripealinna programmi täiel häälel mereäärseid lugusid ja jääks neid rääkima ka pärast 2011. aastat.»
Rohkem teavet kultuuripealinnast saab selle koduleheküljelt.