Kuningas on alasti. Standard & Poor’si, väidetavalt võimsaima reitinguagentuuri hinnangul ei pea prantslaste plaan Kreekat pankrotist päästa vett.
S&P paljastas eurotsooni soovmõtlemise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu S&P eile selgitas, tuleb asju nimetada õigete nimedega.
Tõsi, Prantsuse pangad leiutasid oma sõnutsi täiesti vabatahtliku (ja ülikeeruka) plaani, kuidas võlakirjade maksetähtaegu pikendada võiks.
S&P arvates võiks sama hästi väita, et surmamõistetud kurjategija astub tapalavale vabatahtlikult.
Kui võlausaldajad peavad leppima kaotustega, on tegemist pankrotiga. Ükskõik, kas üksikasjade üle siis arutatakse või mitte.
Reitinguagentuuri 7-leheküljeline avaldus ei jäta kahtluse varjugi: Prantsuse plaan tähendaks valikulist pankrotti. Ja tooks kaasa ka vastava reitingu.
Mõni poliitik võib väita, et agentuur üritab kompenseerida oma finantskriisi-eelset hambutust. Aga see pole antud juhul oluline.
S&P standardid pankrottide defineerimiseks on pärit aastast 2009, mil kriteeriumid üle vaadati ja sellest ka avalikkust teavitati. Seetõttu ei peaks hoiatus, et prantslaste ettepanek võrdub SD-reitinguga, kedagi üllatama.
Küll aga on Kreeka võlakriisi ilmestanud eurotsooni üleüldine soovmõtlemine, millesse on laskunud nii valitsused, laenuandjad, Euroopa Keskpank ja isegi statistikaamet Eurostat – juba sellest ajast peale, kui Kreeka andis sisse avalduse ühisraha perre astumiseks.
Eurotsooni poliitikud ja Euroopa Keskpank peaksid S&Pd tõe väljaütlemise eest tänama.
Senine ametlik viivitus- ja segadustaktika on küll aega juurde võitnud, kuid ähvardab nüüd eurot kaootilise kokkuvarisemisega.
On aeg otsustavaks lähenemiseks.
Copyright The Financial Times Limited 2011.