Vähemalt ajaloolise ajastuse eest on euroala liidrid küll tunnustuse ära teeninud. Oli 2001. aasta juunikuu, kui vankuv Argentina üritas massiivse vabatahtliku võlakirjade vahetustehinguga aega võita. Kuus kuud hiljem raksatas maailmaajaloo suurim riiklik pankrot.
Täpselt kümme aastat hiljem ähvardab Kreeka uue pankroti-tippmargiga. Pinnale on ujunud ka aja võitmise plaan Pariisist, veenmaks Kreeka võlakirjade hoidjaid tähtaegu edasi veeretama. Kas plaan toimib ja kuidas ta täpsemalt välja näeb, ei ole veel selge.
Üks asi on aga selge igal juhul: maksevõime-kriisi lühiajaliste likviidsus-süstidega ei lahenda. Rääkimata usalduse võitmisest kriisilahendajate vastu.
Isegi kriise kõrvutamata on Kreeka-Argentina paralleelid ilmselged. Väike ja võimukas poliiteliit? Olemas. Krooniline korruptsioon? Igatahes. Riigirahanduse pidamatus? Kahtlemata. Maksupettuse kultuur? Meie eriala!
Tõsi – riigid ei ole tingimata oma mineviku külge aheldatud. Aasta pärast Argentina rahanduse kaootilist kokkuvarisemist sai (finantsilise ebastabiilsuse poolest tuntud) Brasiilia vasaktsentristlik valitsus hakkama sellega, et rahustas IMFi abiga investorid maha.
Aga Kreeka kriisiga tegelejad on mitmes mõttes pigem Argentina tee jalge alla võtnud.
Esiteks on sügavalt kahtlane, kas kreeklased ikka tõesti tahavad vajalikke karme samme astuda. Teiseks väldib euroala juhitud päästemeeskond lausa põhimõtteliselt riigivõla põhjalikku restruktureerimist ega taha seda teemat isegi intelligentselt arutada.
IMFis, nii töötajate kui juhatuse seas, on märgata frustratsioonitaseme olulist tõusu Kreeka tegeliku poliitilise tahte küsimuses. Mida kaugemale rööbastelt maha euroala-IMFi programm jookseb, seda suuremaks venib erinevus tarkade tehnokraatide poolt allakirjutatud paberite ja tegelikkuse vahel.
Kasinusprogrammi rakendamine ei tähenda üksnes oskust eelnõusid küünarnukke abiks võttes parlamendist läbi suruda, vaid ka administratiivset ja poliitilist tarmukust tuhandete igapäevaste lahingute keskel – tõrksate maksumaksjate, metsikult kulutavate ministeeriumite ja raevukate riigiteenistujatega.
(Väike kõrvalmõte: vahetaks USA vabariiklastest kongressmenid ja Kreeka ametiühingud omavahel ära. Ühed tahavad kangesti kärpida ühiskonnas, mis on rõhutatult selle vastu. Teised on kõvad kärpimisvastased – riigis, mis väidetavalt tahab seda teha. Umbrohi on lihtsalt lill vales kohas.)
Tagasi teema juurde.
IMFi töötajad eelistavad töötada koos endasarnastega ja nii nad avastasidki George Papaconstantinou, kes veel hiljuti Kreeka rahandusministri portfelli kandis. Majanduskraadiga tehnokraat Papaconstantinou vastab laias laastus Domingo Cavallole, Harvardi haridusega Argentina rahandusministrile aastal 2001.
Cavallo katsus kõikvõimalike finantstrikkidega võla-hullusärgist välja vingerdada, kuid tal puudus tegelik kontroll riiklike kulutuste üle – eriti provintsides.
Papaconstantinoul oli kaevikuvõitlusse asunud opositsiooniga samasugune häda. Pärast seda, kui avalikkus temasse usu kaotas, tuli sulg sappa ja asemele astus veteranpoliitik Evangelos Venizelos, kes on hariduselt jurist ja mitte majandusmees.
Teine häiriv paralleel Argentinaga on katse kasutada lühiajalisi likviidsusnippe, lahendamaks pikaajalist maksevõimekriisi. 2001. aasta juunis sooritatud võlakirjavahetus võttis korraks pingeid vähemaks, kuna kohene vajadus investoritele maksta kadus ja maksetähtajad lükkusid kaugemale. Seda aga kalli hinnaga: kogu koorem puhuti lihtsalt suuremaks.
2001. aasta augustis, olukorra hullenedes, heitis IMF veel viimast korda täringuid ja lisas olemasolevale paketile uue 8 miljardi dollarise laenu – ja 2001. aastal oli 8 miljonit dollarit kõva raha. Absurdne lugu, aga USA rahandusministeerium nõudis, et 3 miljardit sellest pandaks kõrvale vabatahtliku restruktureerimise rahastamiseks. Kuna võlakoorem oli üle 100 miljardi dollari, rõhutas see haletsusväärne žest vaid olukorra lootusetust.
Euroala võimukandjatel võib ehk mõlkuda meeles Argentina naabri Uruguai võla restruktureerimine aastal 2003, mis lõppes õnnelikumalt. Argentina nakkusest tabatud Uruguai valitsus rääkis riigivõlakirjade hoidjatele augu pähe, et nood nõustuksid mõõdukate kaotustega. Hoop piirdus enamjaolt vähem kui 20 protsendiga ja riik sai kriisist kiiresti jagu.
Aga Uruguai poliitikud olid Argentina omadest palju mõistlikumad ja probleem seisnes peamiselt likviidsuses. Võlausaldajate suhteliselt väikestest kaotustest piisas maksekatkestuste ärahoidmiseks.
Kreeka võlakoorem on tunduvalt suurem ja investorite kaotused oleksid enamike arvates vähemalt 50 protsenti. Samas on Kreeka tehing hoolikalt kavandatud vältimaks krediidikindlustuse maksete vallandumist. See aga jätab ülivähe manööverdamisruumi.
Teisitisõnu: igale maksegraafiku muudatusele järgneb praktiliselt paratamatult veel üks. See poleks ju nii hull, kui investorid usuksid, et euroala valitsustel ja Euroopa Keskpangal on selge plaan Kreeka finantseerimiseks ja kui nad teaksid, kuidas ja millal neil tuleks oma osa kaotustest vastu võtta.
Jutud plaani ümber käivad aga edasi-tagasi ja see pole hea märk. Kriisi algusest peale on euroala märksõnadeks olnud närveldamine, ebakõlad ja viivitused. Ka õiged otsused tehti reeglina kolm kuni kuus kuud hiljem kui vaja. Ja siis ei olnud neist enam suuremat kasu.
Võlakirjade restruktureerimise puhul tuleb alati kõik tingimused täpselt paika panna, ühtlasi on tarvis investoreid iga hinna eest veenda, et võimukandjad on üksmeelsed, jõulised ja eesmärgikindlad. Eurotsoon on üritanud kõigest väest probleemi «väiksemaks teeselda». Lisaks on sõda valitsuste ja Euroopa Keskpanga vahel olnud üsna avalik. Ja see loob vastupidise mulje.
EL unistab vist euroala Uruguaist. Kahjuks on küpsemas meie oma Argentina.
Copyright The Financial Times Limited 2011.