Ateenas põlevad tuled ka täna. Parlament võttis kasinuse omaks ja EL-IMF võivad 12 miljardit eurot üle kanda. Valitsus saab augusti lõpuni laenumakseid maksta. Tasumise tund on taaskord edasi lükatud.
Kreeka: tasumise tund tulemata ei jää
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kreeka rindelt laekus sel nädalal tegelikult lausa kaks suhteliselt head sõnumit. Esimene oli prantslaste pakkumine anda osa koormast erasektori kanda – mis sisuliselt tähendab, et Euroopa pangad vahetavad osad oma aeguvatest Kreeka võlakirjadest uute, 30-aastaste instrumentide vastu.
Kui see mõte teoks saaks, võiks Euroopa pankade kahjum Kreeka pankroti korral osutuda seni prognoositust (60-70 protsenti) umbes poole väiksemaks.
Prantsusmaa ettepanek pole aga poliitika ning kui sellest haaravad kinni liiga vähesed erainvestorid – kelle käes on ligikaudu 60 miljardi euro väärtuses Kreeka riigivõlakirju – ei ole plaanist palju tolku.
Kumbki sündmus ei lahenda aga peamist probleemi: Kreeka maksejõuetust.
Keskmises perspektiivis sõltub Kreeka eelarvestrateegia edu riigivara müügist 50 miljardi euro eest – mis on ebatõenäoline.
Küsitav on ka valitsuse võime kasinust ellu rakendada: parlament hääletas märulihelide ja pisargaasi haisu taustal.
Kogu eurokriisi vältel on EL nõudnud, et Kreeka teeks võimatut ja välistaks vältimatut. Lõpmatuseni niiviisi jätkata ei saa.
Eilse seisuga suudeti katastroofilist pankrotti vältida. Üüratu võlg pole aga üleöö kuhugi kadunud ning tulevikku vaadates ei paista Kreekale kusagilt reaalset võimalust end rahastama hakata.
Tehtagu või öeldagu mida tahes, Kreeka pankrot ei ole «tunniplaanist» kadunud.
Poliitikud ja investorid peaksid selleks ebamugavaks sündmuseks juba valmistuma. Neid on piisavalt hoiatatud.
Copyright The Financial Times Limited 2011.