Kas tasub lasta end ahvatleda allahindlustest?

Allahindlus. Foto: Peeter Langovits

Jaanipäev ja jõulud on kaubandusvõrgus tavapärane allahindluste stardiaeg.  Seega maksab just sel ajal seada sammud poodi, et parimaid lähtekohti mitte maha magada. Siinkohal oleks paslik küsida, kui tõsiselt peaks meid ümbritsevaid allahindlusi võtma?

On asju, mis vananevad moraalselt kiiresti ja neid, mis vananevad aeglasemalt, kuid kõigi nende puhul toimivad allahindlused meeldiva päästerõngana, täites inimtühjad poepinnad äreva tammumisega. Hooajalised allahindlused on levinumad moe- ja hooajakaupade äris, kuid järjest enam juurdumas ja teistes valdkondades, näiteks raamatuäris meil Eestiski on suured raamatulaadad, kus pakutakse vanemaid teoseid odavalt müügiks.

Suurema osa tarbijate jaoks on allahindlused oodatud ostuaeg. Paljud on kordi käinud kaupluses oma lemmiktooteid piidlemas, kuid lükanud ostuotsuse edasi just võimalikke allahindlusi silmas pidades. Ja reeglina tarbijal ei ole tulnud pettuda: kiireimad leiavad allahindluse alguses endale sageli sobiva numbriga rõivad ja jalanõud, allahindluste järgmistesse nädalatesse ostmise  jätnud peavad samas tihti leppima väiksema või suurema tootega, kui oleks lootnud. Aga hea hinnaga saanult sobib seegi!

Kaupmeeste jaoks on edukate allahindluskampaaniate puhul märksõnadeks kiirus, hea kommunikatsioon ja pidev müügianalüüs. Võidavad need, kes ei jää oma allahindlusi tehes teistest hiljemaks, kelle sõnum on selge ja jõuline ning kes suudavad kiirelt reageerida oma müükidele ning konkurentide tegevusele.

Kas allahindlused või kliendi petmine?

Kõige tõsisem küsimus, millega olen läbi aastate taas ja taas kokku juhtunud, puudutab aga arusaama, et Eestis allahindluseid kui selliseid polegi olemas, on vaid pettus. Mulle on räägitud kümneid elulisi lugusid sellest, kuidas harrastatakse kaupade allahindluste-eelset üleshindamist, et pärast oleks, mida alla hinnata.

Markantsemaid näiteid oli ühe suure automüüja aastast aastasse korratud ulatuslik allahindluskampaania, mille puhul poldud viitsitud isegi internetti riputatud kampaanilehel olevaid autode hindu ja tavahinnakirja hindu ühtlustada. Nii juhtuski, et firma reklaamis uhkelt oma allahindluseks ca 15 protsenti ja näitas kampaanilehel algseks hinnaks tublisti kõrgemid hindu, kui seisid ettevõtte kodulehe peamenüüs olevas hinnakirjas juba mitu nädalat varem. Viimased olid aga just täpselt need hinnad, mida nüüd suure allahindlusena reklaamiti.

Kahtlast on räägitud ka uudsete interneti kupongisoodustuste äri kohta. Meenub näiteks  lugu ilusalongilt 50-protsendilise soodustusega ostetud juuksuriteenusest, mida viis läbi kohmakas juuksurikooli õpilane, kes kulutas oma tööks ligi kolm korda tavapärasest rohkem aega.

Mul puudub küll alus hinnata, kui suur võiks olla nende kaupmeeste arv, kes pettusega allahindluste mõtet devalveerivad. Siiski, kui neid on ka vaid mõni protsent, võiks soovitada, et tarbijakaitsjad ja ausad kaupmehed seljad kokku paneks ja oma ausust reklaamiks. «Ausad allahindlused» võiks olla märk ausate äritavade jälgijad võiksid saada täie kindlusega eksponeerida oma reklaamides.

Hinnagarantii aitaks hingevalu vastu

Allahindluste puhul on kindlasti ka asju, mida lisaks ausale kauplemispraktikale võib soovitada. Kindlasti on nii mõnigi lugeja ise kurvalt tõdenud, et toode, mille ta just eile või üleeile ostis täishinna eest, maksab täna samas poes täpselt 40 protsenti vähem.

Paljudes riikides kasutatakse selliste ebameeldivate üllatuste vältimiseks hinnagarantiid. See tähendab, et kui oled kauba ostnud täishinnaga, aga avastad, et toote hinda on mõne päeva pärast langetatud, siis on sul tarbijana õigus minna ja küsida kaupmehelt hinnavahe tagasi.

Mul isiklikult poleks midagi selle vastu, kui samasugune praktika ka Eestis juurduks.