Austraaliast tagasi tulnud hiidlane: kannatasin hambad ristis ära nagu eestlane ikka

Anett Roosa Austraalias. Foto: Erakogu

Kui nii mõnigi raha maitse suhu saanud Eesti noor enam Austraaliast tagasi tulla ei taha, siis kaks aastat kängurute maal veetnud Anett Roosal on raske mõista, kuidas inimene läheb ja jääbki elu lõpuni kodust eemale.

«Mul oli alati unistus elada suurlinnas,» tunnistas Hiiumaalt pärit Anett Roosa, kes võttis nii nagu paljud teisedki Eesti noored pärast gümnaasiumi lõppu ette tee Austraaliasse. «Eesti elu oli igavaks muutunud,» põhjendas neiu.

Populaarse farmitöö asemel oli tal aga juba algusest peale plaan selge – temast saab lapsehoidja. Üksinda minnes andis talle julgust justnimelt tema uus amet. Juba Eestis olles leidis ta endale Facebooki grupist toreda pere, kes teda teises maailma otsas ees ootas.

Vaatamata ilusale algusele ei läinud kõik aga päris nii, nagu Roosa lootnud oli. Nimelt lubas Melbourne’i läinud noor internetist leitud perele kohe, et jääb nende juurde aastaks, kuid avastas juba esimese kuu jooksul, et tegemist pole üldse tema masti inimestega. «See on väga suur commitment (enda millegagi sidumine – ingl) lubada kellelegi, et sa oled nendega aasta aega ilma neid kunagi varem nägemata ja teadmata, kuidas nende pereelu üldse toimib,» tõi Roosa välja vea, mille ta Austraaliasse minnes tegi.

Nooruki sõnul olid perekonna ootused talle liiga kõrged ja nad nõudsid temalt asju, mis tegelikult ei peaks lapsehoidja kohustus olema. «Aasta kannatasin hambad ristis ära nagu eestlane ikka ja siis mõtlesin, et ma ei saa tulla nii halva emotsiooniga tagasi, et kuidas ma ütlen teistele, et jube halb oli, aga ikka olin terve aasta,» selgitas Roosa, miks ta otsustas vaatamata ebameeldivustele veel teisekski aastaks Austraaliasse jääda. 

Ka järgmise aasta veetis ta lapsehoidjana, sel korral eelmise pere sõprade juures töötades. Kuna farmitöö oli tal tegemata, võttis ta teiseks aastaks riiki jäämise nimel ka ärinduse kursust, et tagada endale õppeviisa. «Mul oli nii hea meel, et ma tegin seda uuesti järgmise perega, sest ma tulin tagasi väga hea emotsiooniga,» sõnas Roosa. Tunne, et ta oleks valmis koju tagasi tulema, tekkis tal enda sõnul aga juba teise aasta keskel. «Viimastel kuudel ma juba lugesin päevi, millal tagasi saaks tulla,» rääkis Melbourne’is elanud noor.

Üksildustunde vastu ei saanud

Põhjus, miks naisel koduigatsus peale tuli, oli lihtne – kängurute maalt ei õnnestunud tal oma inimesi leida. «Tundus ju nii lahe ja see elu ongi seal nii nii hea, aga see kõik hea kaotas väärtuse, kui sul ei olnud seda kellegagi jagada,» sõnas Roosa. Peale selle ei oska ta enda sõnul Melbourne’i juures ühtegi negatiivset asja välja tuua. Naise sõnul oli tal Austraalias küll paar sõpra, kuid ta tundis puudust sellisest tugivõrgustikust, nagu tal Eestis oli.

Vaatamata koduigatsusele ja sõprade puudusele ta Austraalias elavate eestlastega suhtlema ei kippunud ja linna peal eesti keelt kuuldes hoidis ta teadlikult eemale. «Meid on küll vähe, kuid see, et me oleme mõlemad eestlased, ei tähenda seda, et meil oleks midagi ühist peale selle, et me oleme eestlased,» kommenteeris Roosa. Ta lisas, et tema jaoks oli oluline arendada just enda inglise keele oskust, mida märkasid ka kohalikud. «Nende jaoks oli see ulmeline, et tuleb Balti maadest mingi tšikk ja hakkab rääkima nendega ja saab kõigest aru,» kirjeldas nooruk.

Hukka ei mõista ta enda sõnul aga neidki, kes lähevadki Austraaliasse eesmärgiga leida Eesti kommuun, kellega koos heaoluühiskonna hüvesid nautida. Samas teab ta ka teises äärmuses asetsevaid inimesi, kes leiavad Austraaliast kaaslase, ei suhtlegi enam eestlastega ja jäävadki sinna. «Minu jaoks on see nii uskumatu, et inimene läheb ja jääbki elu lõpuni kodust eemale. Kuidas saab 15 000 kilomeetrit oma kodust eemal olla?» mõtiskles Roosa. Enda sõnul oli ta kindel, et just tema on see, kes jääb sinna kauaks, kuid üksildustunne sai temast võitu. «Su ümber on justkui nii palju inimesi, aga tunned end ikka üksikuna,» jagas eestlanna oma emotsioone.

Eestis tagasi olla on hea

Nüüd Eestis tagasi olles tunneb noor naine, et kodumaa on vahepeal märkimisväärselt arenenud ja tal on siin palju rohkem võimalusi eneseteostuseks. «Kui sa vähegi ise pingutad ega ole vingats, siis on siin väga mõnus,» sõnas Roosa. Seda, et välismaale mineku pärast jäi tal ülikooliharidus kätte saamata, neiu ei kahetse ning ta on kindel, et oma praeguse töö sai ta suuresti tänu Austraaliast külge jäänud avatusele ja julgusele. «Selline Austraalia suhtumine oli veel sees, kui ma intervjuul käisin ja kuidagi läkski kõik väga hästi,» kommenteeris Roosa.

Ka naise kunagised gümnaasiumikaaslased, kes sel aastal ülikooli lõpetasid, olid üllatunud, kuuldes, kuidas endine klassiõde leidis ilma hariduseta hea töökoha. «Mina olin sellesse juba ammu uskunud, aga võib-olla oli siis vaja mõnele inimesele tõestada ja ka oma vanematele,» kommenteeris Roosa. Ta lisas, et Austraalia oligi see elukool, nii halvasti kui see ka ei kõlaks.  

Küsimusele, kas ta soovitaks ka teistel Austraaliasse minna, ei pea pikalt vastust otsima. «Absoluutselt!» lausus Roosa ja selgitas, et ilmselgelt on sellel põhjus, miks nii palju sinna minnakse. «Elu on hea, palgad on kõrged, ilm on ilus ja kui sa leiad veel sõpru, on eriti tore,» lausus eestlanna. Kõigile Austraalia elu aga naise sõnul ei sobi ning ka temal on paar sõpra, kes pärast paari kuud kängurute maalt tagasi tulnud, sest ega see töö seal just meelakkumine ole. «Aga on ka neid, kes teevad aasta ära ja lähevad uuesti, sest raha maitse on suus,» kirjeldas Roosa.

Naine ei tee sealjuures saladust, et eks raha olegi üks suurimaid motivaatoreid, mis inimesi Austraaliasse ajab. «Kui sul on mõni unistus, mille nimel sa siin nii palju rügad, siis seal saad sa selle unistuse ruttu teenida,» selgitas ta. Seiklejast hiidlast Austraalial aga raha eest ära osta ei õnnestunud – enda sõnul pole ta Eestisse tagasitulekut kordagi kahetsenud ja Austraaliat taga ei igatse. «Meeletult hea tunne on tagasi olla,» sõnas Roosa laia naeratuse saatel.