Järjekordne miljoni dollari äri ajab eesti rahva seas juuri

Et teada saada, mis imekapslitega siiski tegu, soovitas ka Postimees õhtul Tallinnas Tammsaare tee postkontori ees parklas sisseostu. Blond neiu sõitis BMWga kohale ja tõstis auto kapotile suure pappkarpi. Lisaks kapslitele läks kaubaks ka auto poleerimisvahend, mis toimib ilma veeta. Kõik kokku maksis 750 krooni, see olevat sõbrahind.

FOTO: Priit Simson

Kui minu käest küsis teisipäeval isegi mitte teretuttav Martin, kas õhtul temaga kohtuda soovin, olin nõus. «Aga siis kohtume konverentsil, mis on sulle kindlasti väga kasulik,» ütles ta.


Sõna konverents tekitas minus vastuseisu, sest olin juba päev läbi tööd teinud ega tahtnud õhtul oma vabast ajast mitte millegi nii-öelda asjalikuga tegeleda. Ent sai juba lubatud.


Siiski üritasin uurida, miks on see konverents mulle kasulik. Martin põikles vastustest kõrvale, vihjates vaid, et kohal on tipptegija, kes räägib, kuidas tegeleda asjadega, mis toovad palju raha sisse. «Lõpuks on isegi nii, et ise sa midagi selleks enam tegema ei pea, tegu on miljoni dollari äriga,» ütles ta.


Vastasin, et ma pole millegi müümisest ja turustamisest huvitatud, kuid Martin väitis, et olen asjast valesti aru saanud ja millegi müümisega tegu pole.


Ta lisas ahvatlevalt juurde, et pakkumine on ainult mulle ja just seepärast, et ma ta hea tuttav olen. Mainisin veel, kas ta teab, millega riskib, kui mind ajakirjanikuna konverentsile kutsub. «Ma ei riski mitte millegagi, teadmata, kellena sa töötad,» vastas Martin. Ta lisas, et võtku ma kõvade kaantega kaustik ka kaasa, et kõik tähtis üles kirjutada.


Paar minutit enne kella seitset kohtusime Martiniga kokkulepitult ühe Tallinna kooli ees, kus konverents toimus. Astusin klassi ja ehmusin.

Ruum oli rahvast täis – küll nooremaid, küll vanemaid mehi ja naisi.
Heledalt valgustatud ruumis oli ennast klassi ees sisse seadnud rõivanumber suuremas heledas ülikonnas kahekümnendates aastates mees. Peagi selgus, et tema on Andrus. «Telefonid paneme hääletu peale, ka hilinejad,» manitses Andrus.


Ja siis hakkas pihta. Ülevoolavate emotsioonidega rääkis ta kahest USA teadlasest, kes on töötanud välja ainulaadse aine, mis hoiab kokku autokütust ja säästab loodust.


«Tablettidega on väga kerge kaubelda,» rääkis Andrus ja tõinäite. «Kui näiteks väike poiss läheb putkasse burgerit ostma, aga müüja vastab talle, et burger on otsas, siis siin sellist asja ei juhtu. Tablette saab alati pintsaku rinnataskus kanda.»


Samal ajal tundsin kuklas Martini puurivaid silmi, kui midagi jälle üles kirjutasin. Pilt sai mulle selgeks. Tegu on järjekordse võrkturunduse ettevõttega, mis kannab nime FFI ehk Forever Freedom International.
Firma müüb ühe tootena MPG nime kandvaid kapsleid, mida on meedias varem nimetatud ka imekapsliteks, sest need säästvat kuni viisteist protsenti kütuse kulust ja lisaks olevat kasulikud keskkonnale.


Tegutsevad katalüütidena, mis parandavad kütuse põlemist. Äratas kahtlust, miks Martin konverentsi eesmärki varem salajas hoidis.
Võrkturunduse ettevõte tähendab seda, et avalikku reklaami firmale tehtud pole, toodete levitamine käib inimeselt inimesele. Süsteemi, kuidas ratsa rikkaks saada, joonistas Andrus tahvlile. «Siin on üks jalg ja siia liidate oma tuttava jälle juurde,» selgitas ta segast ringidejada.


Lõpuks adusin, et pean müüma tooteid, mis on mõeldud kõikvõimalikele autodele. «Pange paberile kirja kõik oma tuttavad ja püstitage eesmärk, mitu inimest te kuus oma tegevusse liita tahate,» õhutas Andrus.
Tunniajase jutuga ei tekitanud ta minus siiski usaldust. Mehe hoiak oli ebakindel ja ülevoolavalt positiivne.


«Mõelge, kas olete rahul oma praeguse tööga,» kasutas Andrus klassikalisi müüginippe. «Mõelge, kas saate oma praeguses töökohas viie aasta pärast karjääriredelil tõusta, praegu pakutav töö ei nõua teilt mingit haridust,» jäid mehe jutust meelde kõlavad loosungid.


Andruse järel jagas klassi ees kogemusi viiekümnendates aastates hallide vuntsidega Taani mees, kes olevat saanud FFI tegevusega miljonäriks. Sellest, kui palju ta siis kuus teenib, mees täpsemalt juttu ei teinud.


Leidsin, et võrkturundusettevõtetega on võimalik miljoneid teenida, ent see ei ole minu jaoks. Järgmisel päeval ütlesin sama ka Martinile.


Mees polnudki väga löödud. «Äkki on sul sõpru ja tuttavaid, kes oleks sellest huvitatud,» küsis ta rõõmsalt. «Ja küsi nende käest, kas nad soovivad kütust kokku hoida, ülejäänud juttu räägin neile juba ise».

Tagasi üles
Back